Pereasju ajades puutub ju naine sagedamini kokku igapäevaelu ja kohalike inimestega. Oma kultuuris saame mitteverbaalsetest sõnumitest aru vaevata: me oskame tõlgendada keha asendeid, ilmeid, käte liigutusi, riietuse ja hääletooniga seotut. Keha keel õpitakse selgeks koos kõnega, ja samas kultuuripiirkonnas kasutatakse seda samal moel. Kommunikatsiooniteooriate* kohaselt toimub 75% inimestevahelisest suhtlusest mittesõnaliselt. Vestluspartnerilt saame pidevalt kõrvalsõnumeid, mille põhjal teame, kas ta on meist aru saanud, kas ta peab meie sõnumit oluliseks, mis meeleolus ta on jne. suurem osa meie liigutustest ja ilmetest on seotud kultuuriga. Sama käeliigutus võib eri kultuuris tähendada erinevaid asju. Nii näiteks tõlgendatakse Ida- Aafrikas eurooplase käeviibet bussipeatuses lehvitamiseks, buss sõidab mööda, aga bussijuht lehvitab vastu. Ameeriklastele tähendab peanoogutus jaatust, inglased ja eestlased noogutavad
Rääkija nr 2 aktsepteerib keelevalikut ning edasine vestlus on B-keeles. 2) A1 B2 A1 B2 – mudel peegeldab kõneleja keelelisi eelistusi. See kirjeldab tüüpilist kakskeelset vestlust, kus mõlemal vestlejal on oma keel, mille raamides püsitakse vestluse lõpuni. Mõlemad vestlejad aktsepteerivad teineteise keelevalikuid, kuid kumbki räägib oma keeles. Mudelis kirjeldatud keeleline käitumine eeldab vestluspartnerilt vähemalt arusaamist teisest keelest. 3) A1 B2 A1 B2 A1 // A2 A1 A2 – mudel kirjeldab keelelist käitumist, kus kakskeelsest vestlusest kasvab välja monolingvaalne vestlus. Diasporaa, põlvkondadevaheline suhtlus. 4) AB1 AB2 AB1 AB2 – põhikeele määramine pole võimalik. Vestlejad kasutavad voorusiseselt mõlemaid keeli, voorusisene koodivahetus võib toimuda mitu korda.
annaabi.ee 
