Kirjanik ise jääb temast siiski distantsile. Gulliver on kuju, kelle läbi kirjanik diskuteerib. Heidab vihjeid ka enda elule. Autor aga viibib teoses enda nimel nö. (see on valgustusele omane)?? Swifti puhul vahel harva autor on kohal st.. loob seose endaga ja astub üles enda nimel vms. Üldiselt ei ole autor ise isikuna oluline koguaeg. Swifti huumor seisneb ekstravagantsetes sündmustes, millest räägib üsna kuivalt. Kaasaegsete mälestuse järgi on humoristlik toon olnud ka vestlejana. Eriti suulises vestluses võib mõjuda naljakana. See on koomika võte- kontrasti loomine kuiva ja igava pajatuse kaudu. 18sajandi teosed on oma ajastu lapsed ja neid peab võtma ajaloolises kontekstis. Elu lõpp oli Swiftil kurb. Tal oli ka selline meelelaad. Tal polnud rõõmus elu, sest polnud selline rõõmus inimene. Polnud inimene nagu tänapäeval õpetatakse. Ta oligi selline kurvameelne ja vb tänapäeval ei mõista sellist
vanakreeka (Atika) komöödiakirjanik, tragöödiaautorite Sophoklese ja Euripidese noorem kaasaegne, ainus vana-atika komöödia esindaja, kelle teoseid on tervikuna säilinud. Aristophanese elu kohta ei ole palju teada. Platon kujutab teda oma teoses "Pidusöök" seltskondliku ja lõbusa meelega vestlejana. Ta elas Peloponnesose sõja ajal ning oli sõja äge vastane. Oma komöödiais pilkas ta demagoogiat ja populismi ning kritiseeris poliitikuid, kes ei tahtnud rahu sõlmida. Tema meelisteemasid on ka tragöödiakirjanike (eriti Euripidese) pilkamine. Esimest korda võttis Aristophanes dionüüsiaist osa 427 eKr
annaabi.ee 
