Mets Juhan Liivi luules õige
siis jällegi kõik surnuvaik...
kõik metsapaik...
koit idas veripunane...
Hommik.
Ju karjane lääb karjaga:
till tall! must kirjak kõige ees,
till tall! ka kostab metsa sees
ja vastab niit ja karjamaa.
Ju kõlab läbi hommiku
üks pasun eemal: tu, tu, tu!
Jõe ääres aurab lokkav hein,
siit tagapool mets, mäesein,
kust läheb linnatee
ja kaob puude vahele-
just nagu tänav silmale.
Sääl tuleb naaber koormaga
ja süütab piibu põlema.
Käis veskil.
Valgel kübaral
käib mölder veskitiiva all.
Kuid väljal kõnnib põllumees,
muld muhe, must tal jalge ees-
ja ennäe! seeme kukub ka.
Üks märtsihommik udune.
Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja poolesringis kaugele
käib metsa palistus.
Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga
nii kaugele kui näed sa-
mets, udu, sulaga.
Mets. Harvad, kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.
Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all,
kurb, kidur põõsas kurdab teel-
annaabi.ee 
