Lydia Koidula
talu. Erastu enn kui kroonust kõrvalehoidja pannakse aga vangi. Koidula on kirjutanud veel
kaks näidendit (,,Kosjakassed", 1870 ja ,,Kosjaviinad", 1880). Jutukirjanikuna jätkas
Koidula oma isa J.V.Jannseni alustatud õpetlike külajuttude traditsooni. Tema jutuloomingust
on õnnestunumad ,,enne ukse lukkutamist" (röögib talupoegade väljarändamisest),
,,Tammiste küla ,,wesketondid"" (jutustab veskipoisist, kes püüab kuritöid varjata
vagadusmaskiga; kõik 1868) ning ,,Loigu perenaine" (1881), mille sisuks on häsdas antud
lubaduste hiljem unustamine. Võrreldes Jannseniga, on Koidula jutulooming realistlikum ja
põhineb rohkem Eesti oludel. Koidula on Eesti esimene suur naisluuletaja. Tema
isamaalaulude tähendus ei ole ajas kahanenud. Koidula näidendid märgivad eesti algupärase
teatri sündi.