Fukushima tuumaelektrijaamas kasutati kuute BWR-tüüpi reaktorit ehk kergveereaktorit. Kergveereaktori nimetus tuleneb sellest, et reaktor kasutab töötamiseks keevat vett ehk vesinikoksiidi(H2O) ning eristub sellega raskeveereaktorist, mis kasutab töötamiseks deuteeriumi aatomiga ühinenud vett ehk deuteeriumoksiidi(D2O)[1]. Sellest tulenevadki reaktorite nimetused raskeveereaktor, mis kasutab tihedama ainekoostisega vett ja kergveereaktor, mis kasutab tavalist vett.[4] 1950.-ndatel leiutatud BWR-tüüpi reaktor on teisalt kasutatavam tuumareaktori tüüp maailmas peale PWR-tüüpi reaktorit ehk kõrgrõhu-veereaktorit[2], mille leiutamiseks läks aega 20 aastat(1954-1974)
-il 2Al(OH)3=Al2O3+3H2O. Keemiliste omaduste järgi liigit.: 1)happelised, milleks on peamiselt mittemet. oksiidid (SO2, CO2), veega reageerides annavad happed; 2)amorfsed (ZnO, Al2O3), mis reag.-vad nii hapete kui alustega; 3)aluselised – metalloksiidid (CaO, Na2O), mis reag.-d veega andes hüdroksiidi; 4)inertsed või neutraalsed (N2O,NO), mis ei reageeri vee, hapete ega alustega. Looduses leiduvad oksiidid – kõige rohkem leidub vesinikoksiidi ehk vett, siis kvarts SiO2(leidub puhta mineraalina ja kivimite koostises), dolomiit (amorfne kvarts), boksiidid (millest valm. Alumiiniumi), magnetiidid (Fe3O4). Oksiide moodustatakse ainete reageerimisel hapnikuga, hüdr.-ide kuumutamisel, hapnikku sisaldavate ühendite kuumutamisel (CO2, SO2). Omadused: mittemetallid o.-del on ülekaalus happelised, tüüpiliste metallide o-del aluselised omadused, kusjuures metalli o.-a. kasvades o-de happelised omadused tugevnevad. Tavalistes tingimustes
annaabi.ee 
