anna. Oksiidide peamised saamisvõimalused a) Vastavate lihtainete reageerimine hapnikuga = C + O2 = CO2 b) Suhteliselt ebapüsivate hapnikku sisaldavate ühendite lagundamine(kuumutamine). Alus=Oksiid+Vesi Al(OH)3=Al2O3+H2O Karbonaat=oksiid+süsihappegaas CaCO3=CaO+CO2 Happed · Hape= aine, mis annab vesilahusesse vesinikioone (H+) ehk prootoneid. Happe molekul jaguneb lahuses vesinikiooniks ja happeaniooniks. Happe omaduse: 1) Hapu maitse 2) pH on väiksem 7. 3) Aluste ja aluselist oksiididega reageerimine Hapete liigitamine erinevate tunnuste järgi : 1) Vesinikioonide ehk prootonite arvu järgi a) Üheprootonithapped (HBr) b) Mitme prootonilised happed ( H3PO4) 2) Tugevuse järgi a)Tugevad happed=kõik happe molekulid jagunevad lahuses ioonideks H2SO4, HNO3, HCl jt .
omavahel ja selle tulemusena tekib uuesti teatavas koguses lähteaineid). Teatud temperatuuril tekitatakse selline olukord, kus mõlemas suunas kulgevate reaktsioonide kiirused on võrdsed ning reageerivate ainete kontsentratsioonid enam ei muutu. 3. Elektrolüüdid -ained mis vedelas olekus või vesilahustes juhivad elektrit. Elektrolüütiline dissotsiatsioon -nimetatakse elektrolüütide lagunemist ioonideks nende lahustumisel vees. Nt: vesinikkloriid jaguneb vees vesinikiooniks ja happe aniooniks. 4. pH iseloomustab vesinikioonide sisaldust lahuses. Mida rohkem on lahuses vesinikioone, seda happelisem on lahus. Neutraalses lahuses on vesinik- ja hüdroksiidioone võrdselt, aluselises lahuses on hüdroksiidioonide hulk vesinikioonide hulgast suurem. Seda saab määrata indikaatori abil. Näited keskkonna reaktsioonidest: tugeva happe ja nõrga aluse reageerimisel tekib sool, mille
söövitavad. Leidumine: sidrunhape(sidrun, apelsin), õunhape(õun, ploom, pirn), piimhape, oblikhape(rabarber, jänesekapsas jne), salitsüülhape(pohl, jõhvikas), süsihape(karastusjook), äädikhape. Kindlaks tegemiseks kasutatakse indikaatoreid ained, mis muudavad lahuste toimel oma värvust, nt lakmusepaber, mustikamahl, universaalindikaator. Lakmuselahus muutub hapete toimel punaseks. Happemolekul koosneb ja jaguneb lahuses vesinikiooniks(H +) ja happe aniooniks. Hapete liigitamine: 1. hapnikhapped (nt H2SO4 , HNO3 , H2CO3) ja hapnikku mittesisaldavad happed (nt HCl , H2S) 2. üheprootonilised happed (nt HCl , HNO3) ja mitmeprootonilised happed (nt H2SO4 , H2CO3 , H3PO4) 3. tugevad happed kõik happe molekulid jagunevad lahuses ioonideks (nt H 2SO4 , HNO3 , HCl , H3PO4) ja nõrgad happed ainult osa happe molekule jaguneb lahuses ioonideks (nt H2S , H2CO3 , CH3COOH)
produtseeritav süsihape kujutab endast nõrka elektrolüüti (α = 0,02%). Põhimõtteliselt on ka vesi ise elektrolüüt, kuigi äärmiselt nõrk. Destilleeritud vees dissotsieerub toatemperatuuril keskmiselt 1 molekul 556-st miljonist. Vee molekul dissotsieerub vabaks vesinik- ja hüdroksiidiooniks: H2O ↔ H+ + OH- Teatavasti on hapete ja aluste klassikalise käsitluse kohaselt (Rootsi keemiku S. Arrheniuse järgi) happed ühendid, mis lahuses dissotsieeruvad vesinikiooniks ja aniooniks, alused aga ained, mis lahuses annavad hüdroksiidiooni ja katiooni. Seega dissotsieerub vesi ühtaegu happe ja alusena, andes võrdselt H+ ja OH- ioone ning osutudes seetõttu keemiliselt neutraalseks. Mõõtmised ja arvutused on näidanud, et puhtas vees on H+ ioonide kontsentratsioon 10-7 mooli liitri kohta ning see on ühtlasi võrdne (nagu vee dissotsiatsiooni kirjeldavast võrrandist ka otseselt tuleneb) OH- ioonide molaarse kontsentratsiooniga
Normaalne vihmavee pH on umbes 5,5. Lahus on happeline kui pH < 7, aluseline kui pH > 7 ja neutraalne kui pH = 7. Vastavaid keskkonnaolekuid nimetatakse aluselisuseks (pH > 7) ja happesuseks ehk happelisuseks (pH < 7). Soolade hüdrolüüs. Soolad Üks tüüpilisemaid hüdrolüüsireaktsioone on nõrga happe või nõrga aluse (või mõlema) soola lahustamine vees. Vesi ioniseerub vähesel määral iseeneslikult hüdroksiidiooniks ja vesinikiooniks. Samamoodi dissotsieerub ka sool anioonideks ja katioonideks. Näiteks naatriumetanoaat laguneb vees naatriumiooniks ja etanoaatiooniks. Naatriumioonid reageerivad hüdroksiidioonidega suhteliselt vähesel määral, samas kui etanoaatioonid seonduvad vesinikioonidega ja moodustavad etaanhappe. Selle näite puhul jääb lahusesse hüdroksiidioonide suhteline ülekaal ja lahus ise on aluseline.
Hapnik antakse ära, ning CO2 võetakse vastu. See liigub mööda veene pulmonaararterisse, liigub südamesse ning südamest läheb läbi ja jõuab alveooli kapillaaridesse ning sealt hingatakse CO2 jälle välja. Daltoni seadus-iga gaas avaldab gaasisegus osarõhku, mis vastab selle gaasi osale koguruumalas. CO2 transport verega-CO2 lahustuvus veres on parem kui hapnikul. Vereplasmas on teda 10%. Transport vereplasmas:CO2 ja veest tekib punalibledes süsihape, mis dissotseerub vesinikiooniks ja vesinikkarbonaatiooniks. Reaktsiooni kiirendab mõlemas suunas ensüüm karboanhüdraas, vesinikkarbonaat difundeerub erütrotsüütidest vereplasmasse. Arteriaalses veres on 1l 520ml, CO2 sisaldus sõltub osarõhust kudedes. Verevoolu ja ventilatsiooni regulatsioon Kopsude ventilatsioon ehk minutimaht on hingamissageduse ja hingamismahu korrutis(KP). KP=alveolaarventilatsioon(AV)+surnud ruumi ventilatsoon. AV- õhu hulk mis jõuab ühes minutis alveoolidesse. AV ja kopsude verevoolutuse
71. Hüdrolüüs. Keemiline reaktsioon, mille käigus molekuli keemilised sidemed veega reageerides lõhustuvad. Üldjuhul on hüdrolüüsi näol tegemist ainelagunemisega. 72. Millist tüüpi soolad hüdrolüüsuvad? Millised tegurid tugevdavad soola hüdrolüüsi? Üks tüüpilisemaid hüdrolüüsireaktsioone on nõrga happe või nõrga aluse (või mõlema) soola lahustumine vees. Vesi ioniseerub vähesel määral iseeneslikult hüdroksiidiooniks ja vesinikiooniks. Samamoodi dissotsieerub ka sool anioonideks ja katioonideks. Näiteks naatriumetanoaat laguneb vees naatriumiooniks ja etanoaatiooniks. Naatriumioonid reageerivad hüdroksiidioonidega suhteliselt vähesel määral, samas kui etanoaatioonid seonduvad vesinikioonidega ja moodustavad etaanhappe. Selle näite puhul jääb lahusesse hüdroksiidioonide suhteline ülekaal ja lahus ise on aluseline. Hürdolüüsuvad ainult nõrga happe anioonid ja nõrga aluse katioonid
· Süsinikdioksiidi on veres olevast koguhulgast: Lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides 9...10% Seotult hemoglobiiniga karbaminohemoglobiinina 10...13% Vesinikkarbonaadina vereplasmas ja pinalibledes 78...80% · Kõige olulisem on transport vesinikkarbonaadina vereplasmas: süsinikdioksiidist ja veest tekib punalibledes süsihape, mis dissotseerub vesinikiooniks ja vesinikkarbonaatiooniks. Reaktsiooni kiirendab mõlemas suunas erütrotsüütides olev ensüüm karboanhüdraas. Vesinikkarbonaat difundeerub erütrotsüütidest vereplasmasse. · Arteriaalses veres on 1l-s 520ml, venoosses veres 580ml süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidi sisaldus arteriaalses ja venoosses veres oleneb muude tingimuste samaks jäämisel tema osarõhust kudede ja alveoolides resp. Kopsude ventilatsioon:
· Süsinikdioksiidi on veres olevast koguhulgast: Lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides 9...10% Seotult hemoglobiiniga karbaminohemoglobiinina 10...13% Vesinikkarbonaadina vereplasmas ja pinalibledes 78...80% · Kõige olulisem on transport vesinikkarbonaadina vereplasmas: süsinikdioksiidist ja veest tekib punalibledes süsihape, mis dissotseerub vesinikiooniks ja vesinikkarbonaatiooniks. Reaktsiooni kiirendab mõlemas suunas erütrotsüütides olev ensüüm karboanhüdraas. Vesinikkarbonaat difundeerub erütrotsüütidest vereplasmasse. · Arteriaalses veres on 1l-s 520ml, venoosses veres 580ml süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidi sisaldus arteriaalses ja venoosses veres oleneb muude tingimuste samaks jäämisel tema osarõhust kudede ja alveoolides resp. Kopsude ventilatsioon:
6 Keemia ja materjaliõpetus log(6,2 * 10-3) = 2,2; b) [H+] = 2,7 * 10-12 siis pH = -log(2,7 * 10-12) = 11,6 14. Millised ained on happed, millised alused? Hapete ja aluste moodustumine. Hape on osake, mis loovutab prootoneid (keemiline ühend, mis lahuses dissots vesinikiooniks ja ainooniks) H2SO42H++SO42-. Alus on aine, mis neutraliseerib hapet, võttes temalt vesikioone. Keemiliselt on ta happe vastand, (alus on osake, mis liidab prootoneid ja moodust vesi OH- +H+H2O). Hapete moodustumine: hapnikhappeid saab vastavate oksiidide reageerimisel N:H2O+SO3=H2SO4, vesiniksulfiidhape ja vesinik-halogeniidhapped on vastavate gaasiliste ainete vesilahused ja neid saadakse vesiniku reageerimisel veega H2 + Cl2 = 2HCl või vastavate soolade
SÜSINIKDIOKSIIDI TRANSPORT VEREGA ·Süsinikdioksiidi lahustuvus veres on parem kui hapnikul. Süsinikdioksiidi on veres olevast koguhulgast: 1) lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides 9...10%, 2) seotulthemoglobiiniga -karbaminohemoglobiinina10...13% 3) vesinikkarbonaadina vereplasmas ja punalibledes 78...80%. ·Kõige olulisem on transport vesinikkarbonaadina vereplasmas: süsinikdioksiidist ja veest tekib punalibledes süsihape, mis dissotsieerub vesinikiooniks ja vesinikkarbonaat iooniks. Reaktsiooni kiirendab mõlemas suunas erütrotsüütides olev ensüüm karboanhüdraas. Vesinikkarbonaat difundeeruberütrotsüütidest vereplasmasse. ·Arteriaalses veres on 1l-s 520 ml, venoosses veres 580 ml süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidisisaldus arteriaalsesja venoosses veres oleneb muude tingimuste samaks jäämisel tema nende osarõhust kudede ja alveoolides resp. KOPSUDE VENTILATSIOON
jõud tööd ühe džauli. Vooluallika näitena vaatleme galvaanielementi kui keemilist vooluallikat, vt. joonis järgmisel leheküljel. See koosneb happe vesilahusega täidetud anumast ja kahest erinevast 2 metallist valmistatud elektroodist, enamasti võetakse nendeks metallideks vask ja tsink. Happemolekul laguneb vees lahustudes positiivseks vesinikiooniks ja negatiivseks happejääkiooniks. HCl H Cl . Negatiivsed happejääkioonid reageerivad metallelektroodidega ja annavad neile seetõttu negatiivse potentsiaali. Et tsink on vasest keemiliselt aktiivsem, reageerib ta intensiivsemalt ja seetõttu saab ka negatiivsema potentsiaali kui vask. Järelikult tekibki tsink- ja vaskelektroodi vahel nullist erinev potentsiaalide vahe. Üldjuhul on potentsiaalide vahe seda suurem, mida erinevama aktiivsusega on metallid, s.t
annaabi.ee 
