iseloomuliku 5,6. Mida rohkem on mullas vesinikioone, seda happelisem on mullalahus. Mulla hapestumine toimub seetõttu, et taimed seovad oma biomassi palju aluselisi toiteelemente ning mullas tekivad orgaanilise aine lagunemise käigus orgaanilised happed. Sademeterikkas kliimas kaotavad mullad palju aluselisi katioone (ehk muutuvad happelisemaks) leostumise tõttu. Lisaks muutuvad mullad happelisemaks ka tihenevate happesademete tõttu. Tugevalt happelises mullas ilmuvad lisaks vesinikioonidele ka taimede juurtele toksilised Al ja Mn. Enamik põlukultuure ei talu happelist keskkonda. Põllumullad hapestuvad kiiremini, kuna saagiga eemaldatakse pidevalt aluselisi toiteelemente. Happeliste muldade muutmine aluselisemaks toimub lubiväetistega. Toksilised raskmetallid on Cd, Pb, Hg. Mullas seotakse raskmetallid enamasti huumusosakestega. Ohtlikumad, see tähendab liikuvamad, on raskmetallid happelises mullas.
PAO2 mõju edastatakse ainult perifeersete kemoretseptorite vahendusel. Piklikajus (medulla oblongata) asuvad tsentraalsed kemosensorid, mis on tundlikud ajuvedeliku PCO2 ja pH suhtes (nende mõju hingamisele perifeersete kemoretseptorite vahendusel on väike). Arvatakse, et tsentraalne hingamisstimulatsioon käib peamiselt ajutüve ekstratsellulaarvedeliku (sama koostis, kui liquor cerebrospinalisel) H+ kontsentratsiooni kaudu - liikvori pH. Peamised vesinikioonidele tundlikud alad asuvad piklikaju ventraalpinnal n. vaguse ja n. hypoglossuse juurte läheduses. Hape-leelis tasakaalu probleemide korral on ventilatsiooni stiimuliks H+ kontsentratsioon - nt metaboolse atsidoosi puhul suureneb ventilatsioon, suurenenud CO 2 ärandmine viib pH tagasi normi. Kui CO 2 tase säiliks konstantsena, oleks pH langusel ventilatsioonile suurem mõju - normis pH langus 0.1 võrra toob kaasa
annaabi.ee 
