Siseehitus(2) · Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret) · Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne · Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt Toitumine · Peale koorumist: pistab nahka marjaterade ja köidikute jäänused · vetikaid, seenehüüfe ja samblaid · Vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms · sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, vetikaid, seenehüüfe, väikseid loomi. Autotoomia ja regeneratsioon Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama Taastab: antennulaid, antenne, silmi, suiseid, lõugjalgu, käimisjalgu, sõrgu, ujujalgu, uimi Vähikatk Ohtlikem infektsiooniline vähihaigus, levides väga kiiresti,
Roostikud on metssigade meelispaik sest siin on inimese häiriv mõju väike (Haberman, 2003). Kiskjatest on tähtsamad kärp, mink, rebane ja kährikkoer, kelle toidubaas roostikus sõltub mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985). Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid, väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985). Matsalu laht Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit. Matsalu laht on kitsalt maismaasse tungiv Väinamere osa. Lahe välisosa on mere mõju
(39 taksonit) ,keskmise asustustiheduse ja keskmisest madalama biomassiga.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist isendeist 10%.Pajusi koolmel oli põhjaloomastik mitmekesine (48 taksonit),mõõdukalt isendirohke ja kõrge biomassiga.Domineerisid ka teod biomassilt.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist isendeist ainult 7%.Väike-Kamari lõigus oli põhjaloomastik väga liigirikas,isendirohke ja kõrge biomassiga.Arvukalt leidus jõe kirpvähki,vesilestalisi ja ühepäevikulise vastseid.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist isendeist 17%.Alamjooksul Lalsi lõigus oli põhjaloomastik mitmekesine(50 taksonit),asustustihedus keskmine ja biomass alla keskmise.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist isendeist 24%. Kalastik.Teada on järgmise 14 kalaliigi leidumine:jõe-,vikerforell,haug,angerjas,särg,teib,turb,säinas,roosärg,linask,latikas,lepamaim,luts, ahven. Jõe seisund.1997. a. suvel oli Põltsamaa jõe vesi ülemjooksul Kiltsis
6.5 Toitumine Vähk on kõigesööja. Noortel on ülekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus, seetõttu hakkavad nad üha enam jahtima loomset toitu. Äsja marjast koorunud vähipojad toituvad rebutagavarast, süües ära ka koorunud marjaterade kesta ja köidikute jäänused. Nädalavanuselt hakkavad nad juba sööma vetikaid, seenehüüfe ja samblaid. Esimese kestamise eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid, seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi. Taimne toit on ülekaalus kuni neljanda elusuveni, loomne toit katab sel ajal vaid neljandiku vajadustest. Kui nooremad vähid otsivad eelkõige pehmemat toitu veesamblaid ja poolkõdunenud taimi , siis vanemaks saades hakatakse rohkem lugu pidama vees
annaabi.ee 
