küljes rippuvaid munakotte. · Rohkelt võib sõudikuid märgata kaldapiirkonnas kasvavate taimede ümber. · Sõudikud on nõudlikud vee puhtuse suhtes, kui vees on palju orgaanilist kõdu, surevad nad kiiresti. (Crustacea) Vähilaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on 5 ja rohkem paari jalgu. Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida) Vesikirbud ja sõudikud kuuluvad hõljumi ehk zooplanktoni, süstemaatiliselt aga alamate vähkide hulka. Vesikirbulisi on Eestis leitud üle 70 liigi. Aerjalalisi, kelle hulka kuuluvad ka sõudikud, aga üle 80 liigi. Vesikirbulised (Cladocera) liiguvad vees hüppeliselt, tagatundlate tõugete abil. Vesikirbu lapik keha on kaetud läbipaistva kojaga, kust ulatuvad välja tagatundlad. Ühe suure silmaga pea on kiivrikujuline. Harjastega rindmikujalgu on viis paari. Rindmikujalgades paiknevatesse lõpuskotikestesse aitavad harjased tuua värsket vett ja toidupalakesi. Nii toimub vesikirbu hingamine ja toitumine
toodab maks. Siseehitus(2) · Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret) · Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne · Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt Toitumine · Peale koorumist: pistab nahka marjaterade ja köidikute jäänused · vetikaid, seenehüüfe ja samblaid · Vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms · sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, vetikaid, seenehüüfe, väikseid loomi. Autotoomia ja regeneratsioon Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama Taastab: antennulaid, antenne, silmi, suiseid, lõugjalgu, käimisjalgu, sõrgu, ujujalgu, uimi Vähikatk Ohtlikem infektsiooniline vähihaigus, levides väga kiiresti,
Toituvad detriidiosakestest, bakteritest või teistest zooplanktoni isenditest ja vetikatest Peamiseks toiduks kalamaimudele Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplanktonit ZOOPLANKTON Metazooplanktoni tähtsaimad rühmad on keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised Protozooplankterite hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid, viburloomad ja juurjalgsed Võrtsjärves on kindlaks tehtud 268 metazooplanktoni taksonit: keriloomi 172, vesikirbulisi 47, aerjalgseid 14, ainurakseid ehk protiste 34 ja rändkarbi purjukvastne PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomastik ehk zoobentos hõlmab selgrootuid loomi, kes vähemalt osa aega oma elutsüklist elavad põhjasette sees, selle pinnal või veekogu põhjas olevatel esemetel ja veetaimedel Võrtsjärves on enim uuritud vaid makrozoobentost loomi, kelle pikkus on üle 1 2 mm, sest neid saab ka palja silmaga näha Submikroskoopiliste, väikseimate hulkraksete
kihistunud - suvel pinna- ja põhjaveekihtide temperatuuride vahe on ~20,3 ºC. Mustjärve pindala on 22 ha, keskmine sügavus 4 m (suurim sügavus 9 m) ning kõrgus merepinnast 60,4 meetrit. Mustjärv on tuntuks saanud, kui äärmuslikus seisundis olev huumustoiteline järv. Järves olid 1950.-1960. aastail palju haruldasi looma- ja taimeliike. Praeguseks, alanenud veetasemest tingituna, on kuivaks jäänud tarnavöönd, kus elas väga haruldasi vesikirbulisi. Sulfaatide hulk on suurenenud enam kui 10 korda ning hõljum on muutunud väga liigivaeseks. [2] Valgjärv paikneb Haanja kõrgustiku kirdealal asuvas metsarikkas sandurmaastikus.Ta on põhjakirde-lõunaedela suunas ovaalse kujuga, väheliigestunud lauskade kallastega Kerttu Luik YASB-51 072877 7 SISUKORD veekogu, mis asub jääpanga sulamisel moodustunud lohus. Kaldad on peaaegu kõikjal liivased, vähe soostunud
[EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 60) Aare Mäemets (18.jaanuar 1929- 24. november 2002) Ta oli Eesti hüdrobioloog, zooloog, limnoloog, ökoloog ja loodusfotograaf, bioloogiakanditaat 1961. lõpetas 1954 bioloogina TRÜ, aastatel 1955-1999 töötas EMPÜ Zoloogia ja Botaanika Instituudis (aastast 1961 Võrtsjärve Limnoloogiajaamas), 1986.aastast vanemteadur. 1955-1984 oli ta ENSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni aseesimees. Uurinud vesikirbulisi, koostanud Eesti järvede tüpoloogia ja Eesti limnoloogilise rajoneeringu, hinnanud järvede seisundit ja andnud suuniseid nende kaitseks, propageerinud loodushoidu. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 308) Viivi Timm (19. oktoober 1934- 13. veebruar 1997) Ta oli Eesti zooloog (malakoloog) ja hüdrobioloog. Lõpetas 1958 bioloogina TRÜ. Oli 1958-61 kooliõpetaja, aastast 1961 ENSV TA Zoloogia ja Botaanika Instituudi
Halbade olude korral jäetakse üks aasta sigimises vahele[2]. 6.5 Toitumine Vähk on kõigesööja. Noortel on ülekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus, seetõttu hakkavad nad üha enam jahtima loomset toitu. Äsja marjast koorunud vähipojad toituvad rebutagavarast, süües ära ka koorunud marjaterade kesta ja köidikute jäänused. Nädalavanuselt hakkavad nad juba sööma vetikaid, seenehüüfe ja samblaid. Esimese kestamise eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid, seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi. Taimne toit on ülekaalus kuni neljanda elusuveni, loomne toit katab sel ajal vaid neljandiku vajadustest. Kui nooremad vähid otsivad eelkõige pehmemat toitu veesamblaid ja
Järvede plankton. Külmemates vetes rohkem ränivetikaid, soojemates rohe- ja sinivetikaid. Ka vaguvibur- ja koldvetikaid. Talvel on fütoplanktoni hulk miinimumis, kevadel ränivetikate hulk maksimumis, siis järgnevad rohe- ja sinivetikad. Viimased saavad lämmastikku võtta õhust (nad on olemuselt bakterid!!!!!!!!!). Sügisel võib olla ränivetikate teine massiline areng. Zooplanktonid külmades vetes keriloomad ja aerjalalised, vesikirbulisi vähem. KÕIGE ROHKEM ON ZOOPLANKTONIT SUVEL, KUI ON PALJU VETIKAID (toit) Järvepõhja elustikus on palju infaunat, sest suurem osa järvepõhjas on pehme. Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas.
merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn. jääaja reliktid, näiteks Saduria entomon, Mysis relicta, Pontoporeia femorata, Myoxocephalus quadricornis, Phoca hispida. Läänemere zooplanktoni näiteid: keriloomi, vesikirbulisi, aerjalgseid, limusevastseid, ainurakseid. Läänemere põhjaelustik: Taani väinades: madutähed, merisiilikud, meritähed, hulkharjas- ussid, limused. Keskosas: hulkharjas- ussid, limused. 93. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Praegu on Must
annaabi.ee 
