"veristasin" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

piinameistri jõledad käed sind lahti riietasid, sind pool-paljana puudutasid. Ma nägin su jalga, jalga, mille eest ma oleksin andnud kõik, et seda ainult kordki suudelda ja siis surra, seda jalga, mille all ma ülima joovastusega oleksin lasknud oma pea puruks muljuda, nägin, kuidas see jalake pigistati sinna hirmsasse saapasse, milles elava inimese liikmed veristeks tompudeks muudetakse. Oh mind õnnetut! Kui ma seda kõike pealt vaatasin, oli mul sutaani all puss, millega ma oma rinda veristasin. Kui sa karjatasid, torkasin ma selle oma ihusse, oleksid sa veel karjatanud, oleksin ma ta oma südameni torganud! Vaata siia! Küllap on siin veel praegugi verine.» 1 8 7 Ta avas sutaani. Tõepoolest, ta rinda olid nagu tiigri küüned rebinud, küljel aga paistis suur, veel verine haav. Vang taganes õudusest. «Oh tütarlaps!» ütles preester. «Halasta minu peale! Sa arvad enese õnnetu olevat: kuid paraku, sa ei teagi, mis on õnnetus. Oh! Armastada naist! Olla seejuures preester! Olla