või m/s) aordis maksimumi (30-50cm/s). Veresoonte summaarse ristlõikepindala 18 suurenemisel vere voolamise joonkiirus perifeeria suunas väheneb ja on kapillaarides paar mm/s. veenides, mille ristlõikepindala väheneb, suureneb vere voolamise joonkiirus uuesti, saavutades südamelähedastes õõnesveenideskiiruse 25-30 cm/s. Vere voolamise joonkiirus on seega seda väiksem, mida suurem on vereringeosa summaarne ristlõik. Vererõhk ja seda reguleerivad retseptorid. Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev. Veresoonte anatoomilise ehituse tõttu on kõige kõrgem rõhk aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides. Nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks. Et vererõhku õõnesveenides võib lugeda võrdseks nulliga, on vererõhku liikumapanev jõud võrdne keskmise arteriaalse vererhuga Pa, mille väärtuseks ~100 mmHg (13,3 Pa)
Q = (P1 - P2) / R 11 Vere liikumise joonkiirus saavutab maksimumi aordis, ulatudes 30-50cm/s. Veresoonte summaarse ristlõikepindala suurenemisel väheneb vere voolamise joonkiirus perifeeria suunas. Kapillaarised on see ainult mõnes mm/s. Veenides väheneb ristlõikepindala taas ning joonkiirus suureneb, saavutades 30cm/s. Joonkiirus on seda väiksem, mida suurem on antud vereringeosa summaarne ristlõik! 14. Mikrotsirkulatsioon, ainete vahetus vere ja kudede vahel. Mikrotsirkulatsioon - ainete vahetus vere ja rakkudevahelise vedeliku vahel. Vaherusfunktsiooniga on seotud veresoonte võrgustik, kuhu kuuluvad kapillaarid, prekapillaarid ja veenulid, mis moodustavad mikroringeid. Need on vajalikud erinevate koealade varustamiseks toitainete ja hapnikuga ning CO2 ja teiste jääkainete äraveoks. Vere voolamine seal on aeglane
annaabi.ee 
