Jalakas, Jaan Willem Sibul ja Märt Jakobson ning teatri laulvad draamanäitlejad Maarja Mitt, Hannes Kaljujärv ja Tanel Jonas. Seekordsel ,,Memory'l" olid esindatud lastemuusikalid ,,Nukitsamees", ,,Buratiino" ja ,,Lumekuninganna"; muusikalid ,,Suveöö ilmsi", ,,Kuldvasikas ehk Raha paneb rattad käima" ja ,,Verevennad"; rockooper ,,Ruja"; operetid ,,Hermese kannul", ,,Tuled kodusadamas", ,,Raudne kodu", ,,Ainult unistus" ja ,,Laanelill", mängufilm ,,Verekivi"; muusikalavastused ,,Kaotajad" ja ,,Kuidas kuningas kuu peale kippus" jmt. Kontserdil osalesid Vanemuise teatri sümfooniaorkester ja bänd. Dirigent ja konferansjee oli Tarmo Leinatamm. Esmalt kõlas Avamäng muusikalisele komöödiale ,,Rummu Jüri", mille esietendus oli 1954- ndal aastal ja mida mängiti 225 korda. Järgmisena kõlasid Hanna-Liina Võsa esituses ,,Valu laul" ja Lauri Liiva, Koit Toome, Jaan Willem Sibula esituses ,,Rahalaul" lastemuusikalist ,,Nukitsamees"
.Otsa nim. Muusikakooli pop-jazz osakonna juhataja ja teoreetiliste ainete õpetajana, samuti jazzteoreetiliste ainete õppejõuna Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. 2006. a., ilmus temalt ka suurepärane dsässiteooria õpik "Jazzharmoonia". Kikerpuu on kirjutanud sadu estraadihitte, sealhulgas sellised väga tuntud laulud nagu ,,Taas punab pihlakaid", "Meie kaks", "Hororskoop", ,,Matise laul", ,,Ammu tunnen sind", ,,Langevate lehtede aegu" jpt. Lisaks muusikat filmidele ja telelavastustele ,,Verekivi", ,,Uued sõbrad", ,,Vembu ja Tembu" jt. Uno Naissoo (1928 1980) oli eesti helilooja ja muusik. Asutas 1949. aastal, kui jazz oli juba ametlikult keelatud, ansambli Swing Club. 1949. aastal oli ta Tallinnas toimunud esimese Eesti jazzifestivali üks algatajaid. Ta lõpetas 1952. aastal Tallinna konservatooriumi heliloojana Heino Elleri käe all. Mängis ansamblites Rütmikud, Stuudio 8 ja Metronoom. Instrumentalistina mängis ta laitmatult klaverit, akordioni,
Akantus akantuse okkad sümboliseerivad Kristuse kannatusi Ametüst violetne kivi sümboliseerib Kristuse kannatusi, alandlikkust, meelerahu ja vagadust Astelpõõsas Kristuse kannatuse sümbol. Legendi järgi tehti Kristuse rist astelpõõsa puidust, sest teised puud ei lubanud end kasutada; Kristuse okaskrooni sümbol Haavad Kristuse kannatuse sümbol. Tavaliselt kujutatakse Kristust viie haavaga (kaks kätel, kaks jalgadel, üks küljes). Heliotroop verekivi, milles on Kristuse verepiisad. Rahu ja mõistmise sümbol Karbunkul punane granaat, mille erepunane värv sümboliseerib verd ja Kristuse haavu ning seega kannatust Krutsifiks sümboliseerib lunastust Kristuse ristisurma kaudu. Vanimad ristilöödud Kristuse kujutised pärinevad 6. sajandist pKr, kusjuures varasel keskajal kujutati ristilöödud Kristust elavana ja triumfeerivana. Aja jooksul ristilöödu kujutamine aga
Kirjalikes allikates on Riisiperet mõisana mainitud 14. sajandi lõpul. Nime sai see kunagise Taani vasallide Risberite (ka Riesebieter, Risbiter) järgi. Kuni 19. sjandini alguseni asus mõisakeskus Vana- Riisipere mõisas, mis hiljem jäi karjamõisaks. Vana- Riisipere kunagine parun Johann von Uexküll (srn 1535) oli tähelepanuväärne isik Eesti ajaloos. Tema elukäigust ja talupoja tapmisele järgnenud surmanuhtlusest Tallinnas said inspiratsiooni ka eesti mängufilm ,,Verekivi" loojad. Kõnealused sündmused on teada ajalooürikute, mitte suulise pärimuse kaudu. Uue- Riisipere omanikena on 1598. aastast saadik nimetatud Christopher Treydenit ja 1641. aastast Otto Wilhem von Taubet. Alates 1663. aastast kuulus mõis Rootsi kindralmajorile maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile (1624- 1687), kes ühendas Vana- ja Uue- Riisipere. Mõisa päris tema poeg Bengt Heinrich, seejärel pojapoeg Bengt Friedrich (1711- 1773), kes oli samuti maanõunik
annaabi.ee 
