Jutuke - Õunkübarad
"
,,Seda ei õpita, see on."
,,Ema ei rääkinud mulle kunagi sellest julmusest... Mul on tõesti kahju seda kuulda."
,,Aga nüüd on kõik õnnelikud."
,,Mis mõttes?"
,,Inimesed hävitasid haldjasoo, libahundid maksid kätte inimesed tapsid veel
muinasrahva sugu, kuni vaid meie, kes argpüksidena pagesime, alles jäime. Siis hakkasid
Hallitiivalised inimestega segunema, kuid see oli katastroof nende südamed ei kannatanud
välja: nad hävitasid iseennast. Aga verekihk rahu ei andnud, möll kestis eellaselt järglasele,
kuniks kõik kütid kokku saada ja jõuj ühendada nõuks said."
,,Kelle käsul?"
,,Keegi algaja preester unes ilmutuse saanud hah! Mõelda vaid!"
,,Ja mis edasi sai?"
,,Pole raske arvata, eks? Nad korraldasid lõksu ja tapsid kõik maha."
,,Kõik?"
,,Nii me arvasime, kuni polnud sind!"
Ta osutas sõrmega Elisale, ilmest igasugune naer kui tolmuks pudenenud.
,,Ehk on veel?"
,,Tahad oma emmet näha?"
annaabi.ee 
