3. Holdeni suhted ümbritsevate inimestega jagunevad kas pingelisteks ja pigem vaenulikeks või soojadeks ja hoolivateks. Oma perest hoolib noormees väga, eriti oma õest Phoebest, kes on vaatamata oma noorusel väga taibukas tüdruk ja keda ta väga armsaks peab. Samuti on tal head suhted vennaga, kes on andekas kirjanik, kuid on Hollywoodi tööle läinud. Kahjutundega ja ülistavalt meenutas ta mõne aasta eest verehaigusesse surnud väikevenda Alliet, kes tõuseb Holdeni kirjeldustes lausa ingli rolli. Ta ei soovinud koju enne vaheaja algust pöörduda, sest ei tahtnud oma peret vahetult enne jõule kurvastada sellega, et ta koolist välja oli visatud. Positiivselt oli ta meelestatud ka kahe nunna suhtes, keda ta raudteejaamas kohtas ning ta nautis nendega vestlemist ja andis neile isegi raha heategevuseks. Vanemate kohta arvas Holden, et nad
Tema uurijad tegid mitmeid avastusi. 1934. aastal avastasid tema tütar Irène ja tolle abikaasa Frédéric Joliot-Curie tehisradioaktiivsuse. Curie ei elanud piisavalt kaua, et näha, kuidas Irène ja Frédéric oma avastuse eest Nobeli Preemia pälvisid. 1920. aastast kannatas Marie terviseprobleemide käes, mida ilmselt põhjustas tema tihe kokkupuutumine radioaktiivse kiirgusega. Neljandal juulil 1934. aastal suri Marie aneemiasse, verehaigusesse, mis on tihti põhjustatud liigsest kiirgusest. Ta maeti Pierre'i kõrvale. 1995. aastal viidi paari jäänused Pariisi Panteoni, kus nad praegugi Prantsusmaa suursuguste kodanike kõrval puhkavad. Prantsusmaa president kuulutas, et nende ümberasutamine demonstreeris riigi austust kõigi Curie'de taolistele inimestele, kes "pühendavad end teadusele". 11 6. PILDIGALERII 12 13 14
[1, 2] Peale esmakordset Ameerika külastust hakkaski Marie palju ringi reisima, käies konverentsidel, kongressidel, ülikoolitseremooniatel ning tehes laboratooriumide külastusi. Ta käis ka mitmeid kordi Poolas. 1922. aastal valiti ta spontaanselt, ilma, et naine end ise kandidatuuri esitanud oleks, Arstiteaduse Akadeemia liikmeks, tunnustuseks tema osa eest raadiumi avastamisel ja uue tervistusmeetodi – Curie teraapia – loomise eest. [1] 1933. aastal haigestus Marie raskekujulisse verehaigusesse, kuid jätkas siiski oma tööd. 1934. aastal saadeti ta sanatooriumisse, kus naine 4. juulil 66- aastasena suri. Kaks päeva hiljem maeti ta oma mehe juurde, Sceaux’sse. „Ta oli sel viimselgi päeval mahe, kangekaelne, arglik, uudishimulik kõige vastu, nagu oma algusaegadel.“ Eve Curie [1, lk 4] Pilt 5. Marie Curie [5] 13 3. TEADLASED MARIE PEREKONNAS 3.1 Pierre Curie Pilt 6
Kuid ringsõit andis palju raha ja lisaks külastas Marie kolleege ning kohtus isegi president Warren Hardiniga. Paljud ajakirjanikud kirjutas radiumist kui vähi "imeravimist". Marie ise ei teinud kunagi niisugune vaidlusi, kuid uskus kindlalt, et radium võib olla ravimises kasulik. Ta jätkas ka kiiritusravi uuringuid. Tütar Irene rajas nüüd teaduses oma karjääri ja töötas Raadiumiinstituudis. 1926 abiellus ta oma kolleegi Frederic Joliot'ga. 1933 haigestusid Marie raskekujulisse verehaigusesse aneemiasse. Ta luud olid aastate jooksul saadud ohtrasti kiirgusest kahjustatud. Ta jätkas tööd ka 1934. aastal, kuid elutöö oli nüüdseks temalt juba lõivu nõudmas. Teda põetas tütar Eve. Arstid soovitas tal minna õhuvahetuseks Prantsuse Alpidesse sanatooriumisse. Palavikus ja nõrk Marie tegi oma viimase reisi. Ta suri Sancellemozi sanatooriumis 4. juulil 1934, olles kuuekümne kuue aastate.
annaabi.ee 
