Kirjandussemiootika
Intertekstuaalsus kujutab endast tekstist genereeritud piirangute struktureeritud
võrgustikku, hüpertekstuaalsus lugejast genereeritud vabade assotsiatsioonide lõtva
võrku. (TO BE CONTINUED AND THOROUGHLY RECONSTRUCTED!)
12. Genette'i proosateksti kirjelduse meetod (Scholes'i järgi)
Genette`i “Narratiivi diskursuses” on esitatud kõige üksikasjalikum ja
süstemaatilisem fiktsiooni uurimise käsitlus. Genette’i analüüs laenab
traditsioonilisest verbigrammatikast terminid tegevusaeg, kõneviis ja tegumood, nii et
kogu fiktsioon on justkui lihtne verbi laiendus.
G. toob välja kolm fiktsioonile iseloomulikku joont:
1) tekst – iga fiktsioon on tekst kui fakt
2) jutustamine – autori ja lugeja mõistmine ei kattu, ilmnevad erinevad implitsiitsed ja
eksplitsiitsed asjaolud
3) lugu – iga fiktsioon loob meile loo, mis asub tekstis endast erinevas aeg-ruumis
Võttes aluseks ülaltoodud kolm aspekti alustab Genette oma analüüsi
annaabi.ee 
