Kui Treier lennujaamas pagasit ootama hakkas, paiskas konveier välja vaid rõivakoti. Kogu sportlik varustus jalgratas, jooksud, jõujoogid ja taastusvahendid kadusid rohkemaks kui nädalaks. Lugu oli üsna hull. Treier sai küll klubilt ratta, kuid see ei vastanud tema mõõtudele. Lisaks ei sobinud Itaalia klubi spordijook Treierile, tõmbas kõhu krampi, ja nii kihutaski eestlanna velotuuril vaid allikavee najal. Vaatamata ratta puudumisele ja sellele, et ta ei jõudnud end velotuuriks vormi ajada kiirustreeningud jäid tegemata , tõusis Treier tiimi liidriks. Kahel korral mahtus ta etappidel esikümnesse ja oli kokkuvõttes kaheksas. Sellega lisandus Treierile UCI punkte ja ta tõusis esmakordselt maailma edetabeli 71. kohalt kõrgemale. Nädal hiljem sai treier oma esimestel maanteesõidu maailmameistrivõistlustel grupisõidus kahekümnenda koha. Treieri hea tulemus läks ebaõnne või ehk väheste kogemuste nahka. 20. koht oli just täpselt ootuste piiril
oluliselt. Jalgrattasport Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänavail (kriteeriumisõit), murdmaastikul (jalgrattakross) ja velodroomil(trekisõit). Võistlusmaa pikkus on täpselt kindlaks määratud üksnes trekisõidus. Võisteldakse individuaalselt ja meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Nii velodroomil kui ka maanteel võib võistlus kesta ühe või mitu päeva, viimasel juhul nimetatakse seda võistlust velotuuriks. Jalgratastel mängitakse ka velopalli ja velopolot ning võisteldakse vigursõidus. Alternatiivspordialaks võib pidada rattatraielit. Üks tuntumaid maanteesõiduvõistlusi on individuaal-meeskondlik velotuur Tour de France, mis toimus esimest korda 1903 ja toimub tänapäevani. Esimene eestlane, kes Tour de France'i lõpuni sõitis, oli Jaanus Kuum. Jalgrattaspordist sai tänapäevane spordiala Prantsusmaal ja Inglismaal 1860. ja 1870. aastatel.
annaabi.ee 
