Maareformiga tõusis hobuste arv 230tuh (1927a) Oli kõrgelt energeeriliselt varustatud(traktorid, aurukatlad, elektrimootorid jne.) 16. 1940-1991 a. okupatsioonide lubatud maapidamise piirnormid (ha) ja loomade arv. Võis pidada 0,6-0,25ha õueaiamaad, omada 1 lehma, 1 mullikat, 2 siga, 10 lammast ja kanu 17. Loomakasvatuse tarbeks erinevate kõlvikute vajadus Põllumaa, heinamaa 18. Erinevate söötmistüüpide kasutamine veisekasvatuses Aastas ühele lehmale:haljassööta 8t, silo 6-8t, jõusööta 0,7-2t, keedusoola 18- 20kg, mineraalsööta 30-50kg 19. Lautade jt. tootmishoonete ehitus, taastamis-või turuväärtus. Kulumi arvestus erinevatel püsiteguritel. Kulum=(soetushind-hind kasutamise lõpus)/kasutusaeg aastates 20. Tänapäevaste külmlautade ehitus Eestis, nende positiivne ja negatiivne pool Söödalava lõunapoolsel äärel, ehitus on üpris kehv +Odac ehitada, hea
kõrremeetodi. Mõlemad meetodid on kasutusel ka tänapäeval. Kunstliku seemenduse ja sperma sügavkülmutuse rakendamine on XX sajandi suurim võit tõuaretuse praktikas. 3. aretusõpetuse areng eestis Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.1950ndate aastate algul Eestis rakendati kunstlikku seemendust ulatuslikumalt hobusekasvatuses, vähemal määral ka veisekasvatuses. Praktilise lahenduse sai kunstlik seemendus, kui 1956...1960 asutati Eestis 9 kunstlikku seemenduse jaama. Ilmar Müürsepp (1931) esimene ET-vasikas sündis 1984;in vitro viljastatud munarakust sündis esimene vasikas (1998). 4. aretusõpetuse teoreetiline põhjendus · Aretusõpetus annab teoreetilise aluse : produktiiivloomade kasvu ja arengu seaduspärasuste mõistmiseks; · jõudlusliikide geneetiliseks iseloomustamiseks;
hakati edendama piimakarja pidamist... See, mis Jakobsonil eeskujuliku talumajapidamise väljakujundamisel Kurgjal pooleli jäi, arendati edasi Piistaojal." PIISTAOJA TEADUS- TOOTMISMAJANDINA 1925. aastast oli Piistaoja tegelikuks pidajaks Theodor Pool, kes kümnekonna aastaga kujundas talu silmapaistvaks tootmiskatsemajandiks ka tänapäeva mõistes. Th. Pool oli teadlane- praktik, kelle tegevus nii Piistaoja taime- ja veisekasvatuses kui ka talutööde mehhaniseerimisel põhines tootmiskatsetel. Ta on trükis avaldanud ca 300 tööd, millest eriti suure teadusväärtusega on 44 ajakirjas "Agronoomia" ilmunud tööd. Th. Pool oli ka mitme põllumajandusraamatu autor ja kaasautor. Th. Pool nägi tihedat seost veiste aretuses jõudlusvõime suurendamise ja nende söötmise parandamise vahel. Nii kirjutas ta: "Meie kari võib oma tootmisvõimelt hoopis rohkem pakkuda, kui ta seda teinud on..
saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid. 1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga. 18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast. 18. ja 19. sajandil ristati kohalikku karja välismaalt ostetud sugupullidega. Mõisnikud katsetasid mitme tõuga, kuid halvad söötmis- pidamistingimused olid põhjuseks, miks ei saadud soovitud tulemusi. 1840
Eesti maaülikool Loomakasvatusinstituut Kursusetöö veisekasvatuses Lihatõud Koostaja: Kaja Tuisk Juhendaja: Heli Kiiman Tartu 2012 Sisukord 2 Sissejuhatus Sõna ,,cattle" tuleb vanast prantsuse sõnast, mis tähendab omamist. Arvatakse, et esimesed veise kodustamised olid Euroopas ja Aasias kiviajal. Tänapäeva veised said alguse kõik ühest esivanemast, kelleks oli tarvas. Arvatakse, et viimane tarvas tapeti Poola aladel 1627aastal.
seoses maitseomadustega ei ole meile omane (vastupidiselt sea pekile). Veise rasv on pehmem ja ebakorrapärasem kui sea pekk. Välimuselt on sea pekk ilusam ja vastuvõetavam (sea pekk on puhas-valge, veise rasv kollakas). Need on ka põhjused, miks me väärtustame väherasvast veiseliha. Riikides, kus kasvatatakse ohtralt lihaveiseid on veiseliha tarbimine laiemalt levinud, seal on ka rasvasemast veiselihast toitude valmistamine üsna populaarne. Eestis on siiani veisekasvatuses põhirõhk piimakarjal, st piimatootmisel. Kuigi hoogsalt areneb ka lihaveiste kasvatamine ning lähiajal on näha selles sektoris Eestis suurt arengut. Kuna veiseliha on sitkem kui sealiha, tuleks seda eelnevalt laagerdada . Nii lagunevad sidekoed ning liha muutub pehmemaks. Laagerdatud eriti kvaliteetse veiseliha taiosa on ere- kuni tumepunane ja rasv kreemikasvalge. Selgelt erepunane värvus annab sageli märku sellest, et liha on liiga värske või pole piisavalt kaua laagerdunud
kasutamine toitudes seoses maitseomadustega ei ole meile omane (vastupidiselt sea pekile). Veise rasv on pehmem ja ebakorrapärasem kui sea pekk. Välimuselt on sea pekk ilusam ja vastuvõetavam (sea pekk on puhas-valge, veise rasv kollakas). Need on ka põhjused, miks me väärtustame väherasvast veiseliha. Riikides, kus kasvatatakse ohtralt lihaveiseid on veiseliha tarbimine laiemalt levinud, seal on ka rasvasemast veiselihast toitude valmistamine üsna populaarne. Eestis on siiani veisekasvatuses põhirõhk piimakarjal, st piimatootmisel. Kuigi hoogsalt areneb ka lihaveiste kasvatamine ning lähiajal on näha selles sektoris Eestis suurt arengut. Kuna veiseliha on sitkem kui sealiha, tuleks seda eelnevalt laagerdada . Nii lagunevad sidekoed ning liha muutub pehmemaks. Laagerdatud eriti kvaliteetse veiseliha taiosa on ere- kuni tumepunane ja rasv kreemikasvalge. Selgelt erepunane värvus annab sageli märku sellest, et liha on liiga värske või pole piisavalt kaua laagerdunud.
ehitus. Eestis oli veisekasvatus 17. saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid. 1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga. 18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast. 18. ja 19. sajandil ristati kohalikku karja välismaalt ostetud sugupullidega. Mõisnikud katsetasid mitme tõuga, kuid halvad söötmis- pidamistingimused olid põhjuseks, miks ei saadud soovitud tulemusi. 1840. aastal otsustati Lõuna- Eestis aretada äärsiri tõugu, kuid hiljem loobuti sellest.
sarolee tõug. VEISEKASVATUS EESTIS Eestis oli veisekasvatus 17. saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid. 1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga. 18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast. A. Middendorff tõi 1862. aastal angli tõugu veiseid oma mõisatesse. 1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne. Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid
õiglases väärtuses. Loomakasvatussaaduste omahinna leidmiseks on vaja teada tootmiskulude summat kalkuleeritavate loomaliikide või gruppide kaupa, loomade arvu ja toodangu hulka. Põhitoodangu omahinna arvutamisel leitakse toodanguühiku omahind antud loomaliigile või grupile tehtud kulutuste summa jagamisel toodangu hulgaga, kusjuures kulude kogusummast arvatakse maha antud loomaliigi või -grupi kõrval- ja kaasneva toodangu väärtus. Näiteks veisekasvatuses arvestatakse tootmiskulusid ja toodangu omahinda kolmes grupis: · piimakari (piim ja vasikad); · noorkari vanuserühmadena ja täiskasvanud loomad nuumal (kaaluiive ja eluskaal); · lihaveised vanuserühmadena (kaaluiive ja eluskaal). Loomade aasta keskmine arv ja põhitoodangu hulk tehakse kindlaks karjakäibe alusel, kusjuures kõigi vanuserühmade, noorloomade ja nuumal olevate
annaabi.ee 
