ETKO,KEO,SODAP, kes tarbivad 98% kasvatatud viinamarjadest. Rahvusvahelised standardid on küll Küprosele jõudnud,kuid paljud kasvatajad loodavad endiselt kodumaiste sortide omapärale. Saarel pole kunagi olnud marjatäid. Kuigi Küprosel on veini valmistatud ligi 4000 aastat, ei ole siinsed meistrid loonud palju väljapaistvaid veine. Varaseimad arheoloogilised leiud, mis tõestavad,et siin tegeledi viinamarjakasvatusega, pärinevad teisest aastatuhandest eKr. Veinikaubandus õilmitses,kuigi saarele sooritati korduvalt vallutusretki, kuni türklased 1571.aastal saare anastasid ja alkoholile ranged piirangud seadsid. Kui võim 1878.aastal Inglismaa kätte läks, hakkas olukord paranema. Ent Teise maailmasõja järgsetel aastatel, kui kogu Euroopas taastati täismahus veinitootmine, oli Küprose veinivalmistamises alanud langus, mis jätkub praeguseni ja selle majandusvaldkonna tulevik on tume. Nagu Bulgaarialegi oli Küprosele N.Liidu kui
filosoofiasse Homerose aegadest alates. Kreeka kõrgkultuur lõi ka veinipidude kombestiku ja püüdis määrata veini kohta ühiskonnas. Platoni riigiõpetuses on veinil tähtis koht. Ta uskus, et vein aitab luua koosmeelt, liita inimesi kollektiiviks, toimivaks riigiks. 10 170 aastate paiku e.m.a. võtsid roomlased Lõuna-Itaalias viinamarjakasvatuse kreeklastelt üle. Veinikaubandus lõi õitsele - seda oli vaja selleks, et hoida janust roomlaste malevat lõbusas meeleolus nende sõjaretkedel Euroopas. Veinivalmistamise kunsti arendasid keskajal kloostrimungad, kes vajasid veini armulaua jaoks. Nad süstematiseerisid viinamarjasorte, veinivalmistamise viise ja maapinna omadusi. Tänu munkade kirjaoskusele laienes kloostrite kaudu veinivalmistamise kunst kogu Euroopasse. Ammustest aegadest saadik on kolonisaatorid endaga kaasa toonud viinamarjaistanduste rajamise
viinapuude levikut. 3. sajandi lõpuks m.a.j valmistati veini paljudes paikades, mida peetakse tänasel päeval traditsioonilisteks viinamarjapiirkondadeks. Murrang toimus ka veini transportimisel. 2. sajandil pKr ilmus Prantsusmaal kasutusele uus vedelikumahuti, mille olid leiutanud keldid - puutünnid. Sinnamaani hoiti ja transporditi veini kitsastes savianumates - amforates. Varakeskaja möödudes hakkas vahepeal kokkukuivanud veinikaubandus uuesti kasvama. Põhjuseks kiriku tähtsus nii veini valmistamisel kui levitamisel. Mungad tegelesid kloostrites loodusvaatlustega ning nende uurimistöö aitas viinamarjakasvatust mõista ja edendada. Eraldi tuleb märkida ära ajajärk mis järgnes Kolumbuse merereisile Ameerikasse. Just nimelt siis pandi alus viinamarjaistandustele Uues Maailmas. 17. ja 18. sajandi tööstusrevolutsioon andis tõuke üleilmsele veinikaubandusele. Kui Itaalia ja Prantsusmaa veine sai 24 tunniga Berliini
Roomlased olid tõelised veinitundjad. Kui nad koloniseerisid umbes sajandi jooksul Kristuse sündimise aegu alad, mida praegu tuntakse Kesk-Euroopa all, olid neil alati kaasas viinamarjaväädid ja nad õpetasid sealseid elanikke veini valmistama. Sel ajal kujunesid välja mõned kuulsad veiniregioonid, nagu Burgundia, Bordeaaux, Champagne ja Mosel. Viinamarjakasvatuse rajasid Itaalias kreeklased. 170 aastate paiku e.m.a võtsid roomlased Lõuna-Itaalias viinamarjakasvatuse kreeklastelt üle. Veinikaubandus lõi õitsele - seda oli vaja selleks, et hoida roomlaste malevat lõbusas meeleolus nende sõjaretkedel Euroopas. Umbes sellest ajast on pärit ka esimene Itaalia tippvein, aastakäiguga 121 e.m.a. Falernumist. Seda veini valmistatakse ka tänapäeval. Veinitööstus rajati keiser Augustuse valitsusajal (27 e.m.a. - 14 m.a.j.). Selle aja veinid olid enamasti valged veinid, magusa karamellitooniga ja põletatud madeirastiiliga.
Kõige varasemateks vedelikuanumateks , kus hoiti veini, olid pikad kitsad savivaasid, mida nimetati amforateks. Aga 2. sajandil pKr ilmus Prantsusmaale uus vedelikumahuti, mille olid leiutanud keldid. Keltide puutünnid kujutasid endast tehnoloogilist edusammu, mis aitas levitada odavat massiliselt toodetud veini Rooma keisririigi rahvahulkadele. 1.2 Kiriku mõju Kui Euroopas sai mööda varakeskaeg, hakkas vahepeal kokkukuivanud veinikaubandus taas kosuma. Põhja- Euroopas muutusid populaarseks rikkalikud joovastavad Vahemere- maade veined, näiteks malvaasia, mi soli magus Kreeka vein. Samal ajal suurenes kiriku tähtsus nii veini valmistamisel kui ka levitamisel. Mungad tegelesid kloostrites loodusvaatlustega ning nende uurimistöö aitas viinamarjakasvatust mõista ja edendada. Citeaux´ klooster , mille asutas tsistertslaste ordu 1098. aastal, asub otse Câte d Ori, Burgundia viinamarjakasvatuse tulipunkti naabruses
sellelt maalt pärit olema. See on jäänud valdavaks teooriaks tänaseni. Mõni raamat ütleb aga, et vein sündis kusagil Eufrati ja Tigrise jõge- de vahel, sealsamas, kust pärineb vanim teadaolev inimkultuur. Tõenäo- kombeks. Purjutamist ei peetud heaks tooniks, seda kommet omistati sem tundub siiski, et seal tekkis hoopis veinikaubandus, sest jõgesid möö- sküütidele või ka pärslastele. Nii oli viisipärane juua sümpoosioni jooksul da mägedest kohale laevatatud veinid kolm karikat veini, aga kas või Platoni “Pidusöögist” (väidetavasti on täp- pidid kuidagi tarbijateni jõudma. sem tõlge siiski “Joomapidu”) selgub, et sellest kombest ei peetud kuigi-
annaabi.ee 
