Le corps et le sang de l'amour (Armastuse ihu ja veri)
Kuid minu hingel
oligi vaid üksainsam keel, millega Sa armutult pooltoonides mängisid. Ainult et vastuseks oli
vaikus. Sa teadsid, kuidas ühendada need peened niidiotsad, et pealtnäha kuldne õmblus püsiks ja
pimestaks oma elujõulise säraga kõiki, kuid Sa ei vajanud seda olekut, mida nimetasid õndsuse
ülimaks avaldumisvormiks. Mõistsid, et teiste jaoks elamine on tühine, ja jätsid mind üksinda
ebaõiglaselt."
Kristalne täitmata veinikarahvin kukkus järsust küünarnukilükkest põrandale ning purunes,
killud libisesid mööda ruuget põrandat. Ta tõstis pilgu ning kiikas aknast välja, justkui neurootiliselt
maniakaalne idioot, kes otsib oma öhe kadunud ohvrit. Pelgalt sõnad, mida mälu vaimusilma püüdis
manada, olid ainsaks urjaks. Mõtisklenud viivuks, otsustas ta kirjutada teise kirja, ainult lahkunu
jaoks.
,,Armastus toimib raku tasandil, selles on minu avastuse olemus," alustas ta
annaabi.ee 
