Nagu paljud tolleaegsed sepad oli Hephaistos lombakas, mis andis talle ebaloomulikku kuju kreeklaste silmades. Tema kultuseks oli Lemnos, teda kummardati ka igalpool mujal Kreekas v.a Ateenas. Ühe müüdi järgi Athena keeldus Hephaistosega koos olemast, mille tõttu viimane vihastas väga ning kadus tema voodist. Tema ejakulatsioon langes maale, mis rasestas Gaiat. Hebe, samuti Zeusi ja Hera tütar oli nooruse jumalanna ning samuti ka jumalate ja jumalannade veinikallaja seni, kuni ta abiellus Heraklesega, nende järglane oli Ganymedes. Ares, tuntud kui sõjajumal oli samuti üks Zeusi ja Hera lastest. Kuid vanakreeka mütoloogias teatakse teda pigem verejanulisuse jumalana. Ta on samuti väga tähtis Olümpose tegelena teoses ''Ilias''. Ares oli Aphrodite abikaasa ning Erose isa. Tema tunnusmärkideks on kilp ja kiiver. Eris, tuntud kui tülijumalanna oli saadud samuti Zeusi ja Hera vahekorrast. Eris on maailmas
saatüri või luigena, vahel sureliku mehena ja kord isegi kuldse vihmana. Zeusi suureks armastatuks oli kuningas Trosi poeg Ganymedes, kelle Zeus muutis surematuks ja kellest sai jumalate veinikallaja. Sellest tulenevalt oli ka kreeka vanematel meestel tihti suhted nooremate meestega. Naised olid meestele vaid seksida piirduvateks fantaasiaobjektideks või lihtsalt pereema rolli täitjateks. Zeusi naine Hera aga veetis suurema osa ajast Zeusi armukesi ja nende lapsi taga kiusates.
hoopis riigiametnikud, kes kandsid nimetust intendandid. Richelieu käsul löödi maha aadlilosside kindlustused, et nad ei saaks sõjalist vastupanu organiseerida. Selleks, et kõrgaadlik kuningavõimule lähendada, kutsuti ta õukonda ja talle anti auametid, mida nimetatakse sinekuuriateks. Põhimõtteliselt tähendas see ametit, mille eest palka saadi, aga tööd ei pidanud tegema (nt kuninglik veinikallaja). Need olid mõeldud selleks, et kõrgaadel ei oleks kuningavõimuga rahulolematu. Valitsemine läks ühtse keskuse, Pariisi kätte. Seal määrati ametisse ametnikud jms. Kõik seesama protsess jätkus ka kuningas Louis XIV ajal. 3) Alalise armee loomine algas Louis XIII ajal. Kui esialgu 17. sajandi keskel oli prantsuse alalises armees 45 000 inimest, siis 18. sajandi keskpaigaks oli alalise armee suurus tõusnud 400 000 inimesele