Uus algus
banaaniga. Õhtul enam süüa ei jõudnud kuna tööpäev lõppes õhtul hilja ning ma olin
endale lubanud, et peale kella seitset õhtul ei söö. Niimodi hakkaski kaal aina kiiremini ja
kiiremini langema. Kõige hullem oli see, et mulle meeldis, kuidas igapäevaga kaal langes
ning ma otsustasin oma portse veelgi vähendada. Ma olin juba harjunud vähe sööma,
niiet mul ei olnud enam nälja tunnet. Juulist ja Augustist hakkasid mul kahenädalased
vehklemislaagrid, kus oli päevas kolm trenni, kestvusega kolm tundi. Kodus olin
harjunud sööma enda sööki kuna siis teadsin, mida ma sinna sisse panen. See tähendas, et
laagrites ma ei söönud mitte midagi peale leiva ja salati, kalorite juurde tulek oli õudus
minu jaoks. Ma läksin hulluks, lugedes igat võimalikku kalorit ja arvutades neid kokku.
Igakord kui midagi muud sõin, mida polnud päev varem ette planeerinud, mõtlesin, et
olen paks ja peaksin veel vähem sööma
annaabi.ee 
