maadlust kami ehk jumalaga. Tokugawa ajastul fikseeriti sumovõtete (kimarite) loend, mis koosnes 72 võttest. 2010. aasta seisuga on võtete nimekirjas 82 võtet pluss 5 nn mitte-võtet, mille tagajärjel mats lõppeb enne võtte sooritamist. Alates 1958. aastast toimub aastas 6 zum-turniiri, iga turniir kestab 15 päeva. Kendo Kendo (kend), ehk 'mõõga tee' on jaapani mõõgavõitluskunst, mis sai alguse samurai vehklemisest. Kendo juured ulatuvad 16. sajandi Jaapani mõõgavõitluse koolidesse. Esialgselt õpiti mõõga käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga (bokut) abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. Sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk (shinai) ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt (bogu või kendogu). Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri
ning neil on käes mõõgad. Vehklemisreeglid panid kirja keskaja, ala muutus populaarseks 15. sajandi Hispaanias ning 1567. aastal lõi Prantsusmaa kuningas Charles IX vehklemisakadeemia. Elegantne ja oskusi nõudev florett tekkis 17. sajandil. 19. sajandil olid duellid keelatud ja levis tulirelvade kasutamine. Dumas Fevalia Scoti vehklemisromaanid muutsid vehklemise taas populaarseks. 1852a. asutati Prantsusmaal Join Ville´i vehklemiskool (Etsole de Join Ville), kus vehklemisest sai tõeline spordiala. Kui elektrifiksaatori kasutuselevõtt kõrvale jätta, siis on vehklemine muutunud väga vähe. Vehklemine (täpsemalt meeste florett ja espadron) oli olümpiamängudel juba Ateenas, 1 neljast alast, millel on võisteldud eranditult kõigil suveolümpiamängudel. Naiste florett lisandus 1924, naiste epee 1996, eestlaste tugevaim ala epee individuaalalana 1900, meeskondlikuna 1908, naiste espadron individuaalalana 2004. Vehklemist harrastasid ka
annaabi.ee 
