E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
Sulased ei liikunud paigast, vaid nätasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus
Risbiter mõ oga väja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas käku püti, tõbas pika
üikuue seljast ja seisis nü ud sõamehe riides, läkiv mõ ok käs, kohmetunud junkru ees.
«Vaatame, kelle nahk hoopide jäele enam kiheleb,» üles ta ävardades.
Mõ ogad kõisesid kokku. Mõsameestest ei astunud keegi vahele; nad vahtisid
uudishimulikult vehklejatele ja süame põjas soovis vist igaüs, et übe junkur häti valu
saaks. Võtlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme lö ogi jäel lendas Risbiteri käst mõ ok
kõgesse, keerutas õus mitu korda ringi ja kukkus alles tüi maad eemal mõsa akna alla maha.
Tema jäele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes
seisis
akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta