Keeris, E.A. Poe
Vesi kandis neid
aina edasi keerise poole. See polnudki järsk lõpp nagu nad arvanud olid. Üks vendadest oli
hirmunult paadi külge klammerdunud ja keeldus lahti laskmast, teine aga vaatas keerist suure
imetlusega ning vaatlemise ajal tegi ta kolm avastust, mis andsid maad uuele lootusele. Viimasel
hetkel kinnitas ta ennast tünni külge ja hüppas paadist välja. Ise vaikselt tünniga üles poole
tõustes nägi ta, kuidas paat veevoogudesse kadus. Tasapisi hakkasid keerise seinad vajuma
käes oli tüünvee aeg. Õigepea oli keeris kadunud ja mees ulpis tünniga meres, kui üks kaluripaat
ta peale korjas. Räägiti, et tal oli peale merest välja tõmbamist hoopis võõras nägu olnud, aga
muidugi ei uskunud keegi mehe juttu, et ta oli Strömi keerisest pääsenud.