puistu raiumist suhteliselt vähe, mõnevõrra suureneb kõrreliste, karusambla ja turbasammalde katvus. Levik: peamiselt Lääne- ja Loode-Eestis, saartel. Tähtsamad taimekooslused: tarna-kaasik, tarna-männik, tarna-kuusik. 6.3. ANGERVAKSA KASVUKOHATÜÜP (An) Reljeef: tasased lamedad nõod, pinnalt läbipestud moreenitasandikud, jõe- või ojaäärsed lauged nõlvad. Mikroreljeef tugevasti mätlik. Muld: mitmesugused gleimullad Go, G(o), GI nii moreenil kui veesetetel ja turvastunud mullad GoI,. Kuni 30 cm tüsedusele AT- horisondile järgneb pruuni- ja sinakashallilaiguline gleihorisont, sageli leidub selles valkjaskollaseid pudedaid karbonaatseid rähatükke. Mullareaktsioon on happeline. Veereziim: põhjavee tase sõltuvalt aastaajast ja sademete hulgast tugevasti kõikuv; kevadeti maapinnani ulatuv vesi võib kuival ajal laskuda sügavamale kui 1 m.
erinevad leede-glei- ja turvastunud leet-gleimuldadest ainult huumushorisondi olemasolu poolest. Keemilised saasteained satuvad hõlpsasti põhjavette. Mõnevõrra paremad on moreensel lähtekivimil paiknevad leetunud gleimullad, kuid neid on Eestis väga vähe. Leostunud ja leetjad gleimullad on pidevalt liigniisked savistunud horisondiga mullad, paiknevad karbonaatsetel moreenidel ja neid õhukeselt katvatel keskmise ja raske lõimisega veesetetel Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis. Nende võimalik viljakus säilib suhteliselt hästi ka ebakvaliteetselt tehtud kultuurtehniliste tööde korral. Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel. Põhjavett suudavad nad õhust ja inimtegevusest tuleneva saastamise eest kaitsta märksa tõhusamalt kui leetunud gleimullad, kuid kuivendusjärgselt suhteliselt maapinna lähedal olevasse põhjavette on väetistelja
annaabi.ee 
