katab põhja võrdlemisi õhuke mudakiht. (A.Mäemets 1977) Läbivool on suhteliselt nõrk. Loodekalda keskosas suubub järve Imusoost soovett toov Hoboala (Oboala), kirdest Vähkjärvest tulev kraav. Mähtavasti on järves põhjaallikaid. Jõksi järve keskosast algab Võhandu ehk Pühajõgi. (A.Mäemets 1977) Suvel on vesi väga selgesti kihistunud (pinna- ja põhjakihi vee temperatuuride vahe 12,2 kraadi); hapnik puudus vees juba 6-7 m vahel. Läbipaistvus keskmine kuni suur (1,8-4,0 m). Veereaktsioon on suvel pinnakihis aluseline, põhjas happelisem , talvel pinnakihis aluseline (tabel 1). Mineraalainete sisaldus vees on kõrgenenud ( HCO3 sisaldus 161-193 mg/l), orgaanilisi ühendeid aga leidub vees üsna vähe (dikromaatne oksüdeeritavus 16-24 mg/l O2). 1977 aasta andmete põhjal kuulub Jõksi järv kihistunud kalgiveeliste rohketoiteliste järvede hulka. (A.Mäemets 1977) Jõksi järv koos on ümbrusega on kujunenud hinnatavaks puhkekohaks. Kohalikke
annaabi.ee 
