Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“
hoiab neist kangekaelselt kinni.
Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub
häda ja õnnetust. See ongi hybrise üks tunnuseid. Liiasus, mingisuguste omaduste üleküllus,
ja uhkus ja kindlus selles, et mis tema - kangelane - teeb, on õige.
Põhinebki ju kogu loo keskne probleem eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele
kuulata - klassikalised tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase
sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle oma õiguse (seda võiks nimetada
isegi Leemeti vimmaks) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl
Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid
giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet - põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline
,,vabastajate" võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et
annaabi.ee 
