Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Tõde pole jagatav ega jõuga pealesurutav.
Inimene on oma kannatuses ja tões üksi, liigub eemale lähedastest, ei kuule teiste palveid. Kartlik
Nikas, surmavalt haavatud, jookseb mööda kõigist elu jooksul lähedastest inimestest, kes proovivad
teda peatada, elule tagasi püüda, ent Nikas libiseb neist eemale. Vanaema Dido jätab lapselapse üksi
võõraste inimeste sekka, kentaur Nikyas (mõlemad romaanist “Kentaur“) laseb kõrvust mööda
Emersoni veenmiskatsed, keeldub kaaslasest, jalutab elust välja. Baturini tegelaste elu sisemine
eesmärk on puhastumine, eneseleidmine – ja olgugi nad sealjuures ühiskonnale avatud, kulgevad
otsingud siiski tegelaste omaruumis, kõnelustena iseendaga. Selle tunnistuseks on kas või Baturini
peategelast romaanist romaani saatev varjumehe kuju, kes on peategelase olulisim kaaslane, ta tegude
mõõdupuu, tegelase sisemise arengu märkija. Varjumees on ainus, kes tegelase tõeotsinguis aktiivselt
annaabi.ee 
