Kahekojaline taim - lahksugulised taimed, kellel isassuguorganid ja emassuguorganid asuvad erinevatel taimedel. Turbasamblad Turbasamblaid on Eestis praegu 40 liiki, see moodustab kogu maailmas leiduvatest turbasammalde liikide arvust suure enamuse. Turbasamblad on omapärase ehitusega, harunevate okstega, happelist keskkonda taluvad taimed. Nende lehe rakke on kaht põhitüüpi: kitsad pikad ja kloroplastidega elusrakud ning suured surnud rakud (õigemini rakukestad), mis on veemahutiteks. Lisaks sellistele rakkudele mahub palju vett ka sammaltaimede vahele, sest enamasti kasvavad nad tihedasti koos. Siit tuleneb ka rabade suur veemahutavus. Rabade vesi on enamasti ka puhas, kuna happeline keskkond ei lase mikroobidel areneda. Turba juurdekasvuks loetakse ca 1mm aastas. Eesti kõige paksem turbalasund, ligi paarkümmend meetrit, on Võrumaal Vällamäe nõlval asuvas rabas. Sammalde paljunemine (karusambla ehk käolina näitel)
niimoodi enda kõrvalt teised taimed minema. Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba-karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid. Turbasambla lehed on omapärase ehitusega ja koosnevad ühestainsast rakukihist. Selles paiknevad kõrvuti kahesugused rakud. Ühed neist on pikad ja rohelised. Need rakud on elusad ning neis toimub fotosüntees. Teised rakud on ka pikad, kuid tunduvalt suuremad ja värvuseta. Need surnud rakud on veemahutiteks. Rakukesti toestavad spiraalsed või rõngasjad paksendused. Lisaks sellele on rakukestades väikesed avad (poorid), mille kaudu pääseb vesi rakkudesse. Kuival ajal tungib surnud rakkudesse õhk ja turbasambla elutegevus aeglustub. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad
annaabi.ee 
