Eesti jõed DIANA PETSNIKOVSKI 9“C“ Eesti jõed Eesti jõed on Eesti territooriumil asetsevad või seda läbivad vooluveekogud. Veelahkmete järgi on jõed jaotatud nelja vesikonna vahel: Narva-Peipsi vesikond (15 620 km2) Soome lahe vesikond (9942 km2) Väinamere-Riia lahe vesikond (14 468 km 2) Saarte vesikond (4140 km2) Üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on lühikesed ojad ja kraavid. Eesti jõestik on tihe Eesti jõed on suhteliselt lühikesed ja veevaesed. Üle 100 km pikkuseid jõgesid on 9/10, neist pikim on Võhandu jõgi (162 km), millele järgnevad Pärnu
1975. aastal elas linnades 82,7 % rahvastikust . Tänaseks on see protsent kasvanud 85 % ni (2010) . Oletatavale (13) andmetel on 2015. aastaks protsent tõusnud veel 0,2 % võrra ja aastaks 2050 peaks linnas elama selle saidi järgi ~90,3 % kogu Rootsi rahvaarvust. Suurima rahvaarvuga linnad Rootsis on äärelinnad Lõuna-Rootsis . Nende sekka kuulub ka pealinn Stockholm (847,073)(2010)(14). Veel on suurteks linnadeks Göteborg (513,751) ja Malmö (298,963) . Kõik need linnad on tekkinud veelahkmete äärde . Seda seetõttu , et veeteedel on väga oluline roll ning see ei ole mitte ainult Rootsis nii vaid ka mujal maailmas . Samuti on nad tähtsad ja suured linnad seetõttu , et neis on tähtsad asutused näiteks nagu ülikoolid, tehased , ametiasutused, teadusasutused ja palju firmasi , mis pakuvad tööd ning tõmbavad inimesi linna poole . Stockholm asub Mälareni ja Läänemere vahelisel väine kaldal ning saartel , mida ühendab 50 üle 50 silla . 2009
Kaardi programmis on ettenähtud millises mõõtkavas, millise detailsusega tuleb reljeefi kujutada. Väikese mõõtkavalistel kaartidel suureneb horisontaalide lõikevahe ja reljeefi iseärasuste kujutamiseks kasutatakse poolhorisontaale. Ülevaatekaartidel on vajalik selline horisontaalide üldistamine, mis annaks üldistatud ettekujutuse reljeefi iseloomulikest vormidest, nt künklik, moreen jne. Horisontaalide vahekauguste erinevus mäe vastaskülgedel näitab oru nõlvade või veelahkmete asümmeetriat. Horisontaalide joonis peab selgelt näitama reljeefivorm, nt seljandik, sadulpind, jne. 11. Asulate üldistamine Asulate üldistamine toimub järgmisel 4 meetodil: 1) kvaliteediliste tunnuste ja hulgaliste iseloomustuste üldistamine; 2) asulate väljaselgitamine ja valik; 3) asulate vormi ja ruumilise struktuuri üldistamine; 4) asulate struktuuri formeerivate üksikute elementide asendus üldistatud mõistetega
hiljuti sisse tulnud mereloomi. Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. 94. Laevade põhja küljes või ballastis on inimene tahtmatult vedanud loomi ühest merest või jõesuust teise. Veehoidlate ja laevatatavate kanalite ehitamine suurtel jõgedel laseb mageveeloomadel levida ühest jõestikust teise üle veelahkmete. Seda viimast võimalust on kasutanud eriti "ponto-kaspia kompleksi" riimveelised loomad, kes on levinud ja levimas mööda Euroopas. Tuntuim neist on rändkarp (Dreissena polymorpha), kes jõudis Peipsisse 1930-dail aastail, Võrtsjärve umbes 1950. a. Paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ka Põhja- Ameerika Suurde Järvistusse. Läänemerre on saabunud tulnukaid ka mujalt, näiteks liiva- uurikkarp (Mya arenaria) mõnesaja eest P.-Ameerikast, ja hiina villkäpp-krabi (Eriocheir
annaabi.ee 
