Talurahva toidud
Kuivad linnased jahvatati käsikivil või veskis vastavalt vajadusele
jämedaks jahuks. 19. sajandil hakati õllehautist ahjus valmis küpsetama. Saartel ja Läänemaal
joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta. Õllel oli
vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades,
varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. []
Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud
ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks
joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati
haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased
Tõnnile, saarlased veevaimudele ja maaemale, pruudid pulmas uue kodu õues ja hoonetes
koduhaldjatele jne. []
Õllest valmistati vanal ajal erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud
annaabi.ee 
