taatlusprotsessis. Töö käigus tutvus autor optiliste sensorite tööpõhimõttega, kaalus erinevaid lahendusi, jättes kõrvale kõik ilmselgelt mittesobivad variandid ning keskendus neile, mis näitasid enim potentsiaali. Põhjalikult uuriti ka veearvestite taatlusmetoodikat, milles toodud nõudeid tuli sensori tööprotsessil täita. Töö praktilise osa tegi lihtsamaks asjaolu, et autor on juba kaks aastat täiendatava stendi taga veearvestitega töötanud ning tundis enamusi selle funktsioone ning kapriise. Tabelist 8.1 on näha, et katsetatud protsessil tekkiva mõõtehälbe erinevus traditsioonilisest taatlusprotsessist jääb Metrosert AS veestendi kalibreerimisel saadud mõõtehälbe sisse. Ühe optilise sensori kasutamisel vähenes ajakulu 6,25 %, kuid kogu stendi varustamisel kuue optilise sensoriga väheneb ajakulu ühe veearvesti taatlemiseks 61,73 %.
Enne harjumuste muutmise juurde tulekut tuleks kriitiliselt üle vaadata olemasolev veevarustuse süsteem kõigi oma torustike ja armatuuriga. Juhinduda tuleks järgmistest põhimõtetest: · tuleb kõrvaldada kõikvõimalikud lekked; · korrastada sulgarmatuur ja seadmed; · varustada soojaveesüsteem kindla tsirkulatsiooniga ja võimalusel temperatuuriregulaatoriga; · varustada kõik lõpptarbijad (korterid või eramud) veearvestitega; · teavitada kõiki elanikke tegelikust veekulust igakuiselt. Korrastamata seadmete veekaod võivad suurendada veearveid mitmekordseks, sest: · tilkuv veekraan (sagedus 2 s) kulutab kuni 25 l/ööp., 25 · sama (sagedus 0,5 s) 100 l/ööp., · nirisev veekraan 600 l/ööp.,