tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Aristoteles oli Vana-Kreeka teadlane, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele. Luca Pacioli oli aga matemaatikust frantsiskaani munk, kes aastal 1494 koostas teooriaõpiku ,,Traktaat kontodest ja kirjenditest", kus ta süstematiseeris seni kasutusel olnud tehingute ülesmärkimise viise. Sellega oli sündinud esimene kahekordse kirjendamise õpperaamat, mis
kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile. Esimest korda inimajaloo jooksul ja alles 6.sajandil e.Kr. võeti kreeklaste poolt üldkasutusele rahamündid. Raha kasutuselevõtt reeglipärase väärtuse ja vahetuse vahendina võimaldas raamatupidamisel areneda täiesti uuele tasandile. Lõpuks oli võimalik kirja panna kogu omand ja kõik tehingud mitte enam kui nii palju põlde ja nii palju orje või nii mitu vaati veini nii mitme untsi hõbeda vastu, vaid kui nii mitu teatud süsteemi rahaühikut.
joonistatud või savist majaseinale kraabituna jms.) on peetud arvestust aastasadu. Vana- Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsa või nööri abil - piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. Uuele tasandile arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid. Alates sellest ajast oli võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguseliselt, vaid ka väärtuseliselt. Kaasaegse arvestuse alused pärinevad 14. sajandist, mil hakati kasutama kahekordset raamatupidamist. Raamatupidamisega tegelejad peaksid teadma nime Luca Bartolomeo Paccioli, sest teoreetilise aluse sai arvepidamine 15
kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. Nüüd aga paar nime, mis oleksid Sul tarvilikud teada : Vana-Kreeka teadlane Aristoteles, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele. Luca Paccioli - matemaatikust frantsiskaani munk, kes aastal 1494 koostas teooriaõpiku ,,Traktaat kontodest ja kirjenditest", kus ta süstematiseeris seni
annaabi.ee 
