Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid. Seega vatsas lõhustuva söödaproteiini kasutamise efektiivsus sõltub ühelt poolt proteiini lõhustumise kiirusest ja ulatusest ning teiselt poolt vatsamikroobidele kättesaadava energia hulgast. . Protekteeritud (kaitstud) proteiin Kaitstud söödaproteiini all me mõistame sööta, mis on töödeldud mitmesuguste tehnoloogiliste võtetega, eesmärgiga vähendada valgulise proteiini lõhustuvust vatsas ja suurendada vatsas lõhustamatu, kuid soolestikus seeduva valgulise proteiini osa. Suuretoodangulistel lüpsilehmadel ei piisa vatsas toodetud mikroobsest proteiinist, katmaks piimavalgu sünteesiks vaja minevat aminohapete hulka
Sealsed bakterid ja protosoad lõhustavad söödast pärinevad liitlipiidid koostisosadeks: pikkadeks rasvhapeteks, suhkruteks, orgaanilisteks alusteks ja glütserooliks. Glütserool ja suhkrud töödeldakse kiiresti ümber lenduvateks rasvhapeteks, peamiselt äädik-, propioon- ja võihappeks, mis imenduvad otse läbi vatsaseina verre. (Drakley 2000) Joonis 4. Linoleenhappe hüdrogenisatsioon (Darckley 2000: 100) Küllastumata rasvhapped on vatsamikroobidele toksilised ja seetõttu need enamasti hüdrogeenitakse. (Söötmisõpetuse konspekt 2004) Hüdrogenisatsiooni näide on toodud linoleenhappe põhjal joonisel 4. Esmalt toimub isomerisatsioonirektsioon, mille käigus muudetakse linoleenhape konjugeeritud linoleenhappeks (CLA). Seejärel hüdrogeenitakse 9 CLA oleiinhappeks ning viimane omakorda steariinhappeks. Kui selle protsessi mõni
11 3.4.6. Ohratoksiin A Monogastrilistele loomadele võib mürgistus ohratoksiiniga olla surmav, närilistel on täheldatud teratogeenset ja kasvajalist ning lindudel immunosupressiivset toimet (Jouany1 ja Diaz, 2011). Mäletsejalised on aga kaitstud, kuna vatsaseede lagundab ohratoksiini. Hea tervisega lehma vats inaktiveerib toksiini kuni 12 mg/kg söödas. Ohratoksiin ise ei ole vatsamikroobidele kahjulik, aga kui teistel põhjustel on mikrofloora koosseis häirunud, ei pruugi toksiini lammutumine efektiivne olla. Harvaesinevaid toksikoosisümptomeid seostatakse järskude söödamuutuste ja rohkete proteiinikonsentraatide kasutamisega (Fink-Gremmels, 2008), sümptomiteks võivad olla diarröa, neerukahjustused ning piimatoodangu langus. Mittefunktsioneeriva vatsaga vasikatele on letaalne juba toksiinikogus 0,25 mg/kg KM (Whitlow et al, 2006). 3.4.7. Patuliin
annaabi.ee 
