KASVATUSE KLASSIKA
laps. Laps, kelle käes on võim, halvustab täiskasvanuid, sest ta teab instinktiivselt, et
täiskasvanud pole võtnud vastutust, mis oleks pidanud neile kuuluma. Halvustades
täiskavanuid, halvustavad nad ka iseennast. Neist saavad igavesed noored, kes ei tahagi
saada täiskasvanuks, kirjutab Tommy Hellstein (2005).
Lapsed arenevad ja kasvavad jõudsalt, kui täiskasvanud teevad kaalutletud otsuseid, kui palju
vabadusi neile lubada. Lastel tekib sisemine kindlustunne, kui nad saavad toetuda
vastutustundelistele ja usaldusväärsetele täiskasvanutele. Roger Maslow (1970) sõnastab selle
reegli nii: lapsed vajavad prognoositavat, kindlate reeglitega korrastatud maailma.
Bioloogiline paratamatus versus vaimne vabadus
Meie kuulekuse sisu - see, mida meile lubatakse või keelatakse - peaks alati olema midagi
olemuslikult head, miski, mida peaksime tegema, isegi kui meilt seda ei nõutaks. Aristotelese
arvates võib see, mis on olemuslikult hea, olla ühtlasi ka meeldiv, ning mida parem on