Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
tavaliselt matusekorraldajaga läbi mõeldud nii, et liikumine toimuks kogu aeg ühes suunas.
Tagurdamist välditakse. Matuselistele jagatakse mustad leinalindid ning need pannakse enne
rongkäigu alustamist autodele. Jäänud on ka komme hetkeks lahkunu elukohas või tema endise
töökoha juures peatuda. Risti lõikamise tava ei ole enam linnades aktuaalne (Sala 2002: 34).
Vanade eestlaste uskumuste kohaselt on matustele tulnud kogukonna järgmine surija esimese
matuserongi vastutulijaga samast soost. Uskumuse tõttu annab surnu meessugulane ka
tänapäeval esimesele matuserongile vastutulijale osa peietoidust. Rõuge, Hargla ja Urvaste
kihelkonnas selgitatakse seda tava teisiti. Leinarong võib vastutulijale kahju teha ning peietoit
antakse talle kahju leevendamiseks (Torp-Kõivupuu 2003: 75). Jaroslavskaja, Vladimirskaja,
Kostromskaja, Novgorodskaja ja Penzenskaja kubermangus eksisteeris samuti "esimese
armuanni tava"
annaabi.ee 
