Närvisüsteemi funktsioonid Väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine; Erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid; Närviimpulsside saatmine organeisse vastureaktsioonide elluviimiseks. Seljaaju Juhtefunktsioonerutuse ülekandumine teistele närvikeskustele Reflektoorsete reaktsioonide keskus (lihtsad refleksid, näit. jalalöök paiksele ärritajale) Piklik aju vereringe ja hingamise juhtimiskeskus Väikeaju lihaste toonus, liigutuste koordineeritus, tasakaal Vaheaju (taalamus, hüpotaalamus) koorealuse päritoluga agressioon, toitumiskäitumine, seksuaalne käitumine, antagonistlik käitumine,lendamine Retikulaarformatsio on aktiveerib NS
Neuroreflektoorse mehhanismi olemus seisneb selles,et masseerimisel saab ärritatud suur hulk mitmesuguseid närvilõpmeid, mis paiknevad nahas (eksteroretseptorid) ja siseelundeis (interoretseptorid). Kõikide nende retseptorite ärritamisel tekkiv närviimpulsside vool kutsub esile organismi üldise keerulise vastureaktsiooni, mis väljendub mitmesugustes elundites ja süsteemides kulgevate funktsionaalsete nihetena. Nende organismi vastureaktsioonide struktuur ja iseloom sõltub kesknärvisüsteemi kõrgemate osade funktsionaalsest seisundist, masseeritava retseptorvälja funktsionaalsest seisundist, masseerimise iseloomust ja kasutamismetoodikast,haiguse puhul aga selle kliinilistest ilmingutest. Massaazi mõju... ...nahale: Puudutuste põhjustatud mehhaaniline ärritus soodustab naha pindmistes kihtides higi- ja rasunäärme suudmete avanemist paraneb naha puhastumine.
tegevus. Närvisüsteemi konkreetseteks ülesanneteks on väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste vastuvõtmine, erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid ja närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks. Eelmainitustest on tähtsaim funktsioon välisärrituste ja organismi vastureaktsioonide integreerimine, lähtudes kohastumuslikult ja sotsiaalselt vastuvõetavatest või otstarbekatest piirangutest. Väliskeskkonnas muutust ärritust ehk stiimulit vahendavad signaalid kutsuvad selleks kohandunud rakkudes ehk retseptorites esile seisundimuutused, mis omakorda käivitavad närviimpulsid. Närviimpulsid kujutavad endas elektrokeemilisi muutusi närvirakus ja selles väljaulatuvas osas, närvikius (Bachmann, Maruste 2001 : 44).
suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, luues sobiva seisundi kiireks ja asjakohaseks reageerimiseks välja- ja siseärritajatele 2) parasümpaatiline süsteem – soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist Kesknärvisüsteemi – viib ellu ärritajate vastuvõtmist, keskkonnast ja mälust tulevate signaalide töötlemist nende tõlgendamise ja vastutuste ettevalmistamise tarbeks, vastureaktsioonide valmist ja juhtimist jne 2 peamist baasprotsessiks närvirakkude vahel ja ajupiirkondade vahel: erutus ja pidurdus AJUPIIRKONNAD JA NENDE FUNKTSIOONID: ajukoor – kõige ulatuslikum ja kõige hiljem välja arenenud aju osa ajukoore vasak poolkera – domineerib loogiline infotöötlus, kõneloome ja -taju ning kõnepõhine mõtlemine, käitumisaktide aktivatsioonimehhanism ajukoore parem poolkera – domineerivad toimingud, mis pidurdavad, vahetavad intuitiivseid
Selle süsteemi kaudu juhitakse spetsiifilisi tundesignaale lihaste, liigeste, puute-, kuulmis-, nägemist- jt retseptoreid. Vastuseks saadetakse eferentsed impulsid täidesaatvatele organitele lihastele ja näärmetele spetsiifiliste alanevate juhteteede kaudu. Nii juhitakse perifeerias kindlaid funktsioone, skeletilihste tegevust, soonte valendiku muutmist, näärmete talitlust jne. Spetsiifilise süsteemi talitlus väljendub mitmesuguste ärrituste analüüsimises ja sobivate vastureaktsioonide leidmises. Sellega on lahutamatul seotud organismi mittespetsiifiline süsteem, mis reguleerib ja muudab spetsiifiliste ärrituste vastuvõtmist ning organismi efektoorset talitlust. Mittespetsiifiline süsteem ei ole seotud ühegi spetsiifilise tundlikkuse analüüsiga ega kindlate reflektoorsete reaktsioonide vallandamisega. See süsteem saab informatsiooni proprioretseptorite, kuulmis- jt signaale kandvate spetsiifiliste teede külgharudelt. Ühele ja samale
aluseks. Somaatiline ja autonoomne NS on omavahel vastastikuses seoses ja nad talitlevad KNS koordineeriva kontrolli all. NS konkreetseteks ülesanneteks on: 1. väliskeskkonna ärrituste(füüsiliste muutuste) ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine; 2. erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine,mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid; 3. närviimpulsside saatmine organeisse vastureaktsioonide elluviimiseks; Kaheks peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närviprotsessiks on erutus ja pidurdus. Nende kombineerimisel erinevates NS allsüsteemides erinevatel tasemetel kujunebki organismi informatsioonirohke ja kohastumuslikult mõtekas tegevus. Väliskeskkonna muutust- ärritust e stiimulit (puudutus, lõhn,valgus jne) vahendavad signaalid kutsuvad selleks kohandunud rakkudes ehk retseptorites esie seisundimuutused, mis omakorda käivitavad närviimpulsid
aluseks. Somaatiline ja autonoomne NS on omavahel vastastikuses seoses ja nad talitlevad KNS koordineeriva kontrolli all. NS konkreetseteks ülesanneteks on: 1. väliskeskkonna ärrituste(füüsiliste muutuste) ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine; 2. erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine,mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid; 3. närviimpulsside saatmine organeisse vastureaktsioonide elluviimiseks; Kaheks peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närviprotsessiks on erutus ja pidurdus. Nende kombineerimisel erinevates NS allsüsteemides erinevatel tasemetel kujunebki organismi informatsioonirohke ja kohastumuslikult mõtekas tegevus. Väliskeskkonna muutust- ärritust e stiimulit (puudutus, lõhn,valgus jne) –vahendavad signaalid kutsuvad selleks kohandunud rakkudes ehk retseptorites esie seisundimuutused, mis omakorda käivitavad närviimpulsid
pidurdus. Närvikeskkonna muutus ärritus e stiimulit vahendavad signaalis kutsuvad selleks kohandunud rakkudes e retseptorites esile seisundimuutuse, mis omakorda käivitab närviimpulsid. Retseptorid on spetsialiseerunud kindaliigiliste ärrituste vastuvõtjateks. Tekkinud närviimpulsid juhitakse sensoorseid e aferentseid närvijuhte pidi selja ja peaajusse. Seal neid töödeldakse. Ning saadetakse vastuimpulss. NS peamiseks funktsiooniks on välisärrituste ja organismi vastureaktsioonide integreerimine. NSi struktuurseks osaks on närvirakk e neuron. Inimesel u 10 triljonit närvirakku. Närviraku peamised ehituslikud osad: rakukeha, dendriidid ja aksonid. Erinevate närvikiudude erutuse edasijuhtimiskiirus on vahemikus 0,1-10 m sekundis. Närvirakkude vahel võivad olla koonduvad (konvergentsed) ja lahknevad (divergentsed) seosed. Koonduvad- nt ajus teatud tasandil oleva impulsse vastu võtva närviraku seosega suurema hulga
füsioloogilistes funktsioonides, on stressorid. Stressil on seejuures ka positiivne efekt, ta ergutab tööd tegema. Kuna mõni pingutus mõjub soodsalt, teine aga ebasoodsalt, kasutatakse ka termineid eustress ja distress. Esimene on organismile kasulik, teine mitte. Kuid ka see käsitlus pole puudusteta, kuna see, mis on ühele stress, võib olla teisel distress. Mõnevõrra selgust loovad autorid, kes psühholoogiliste ja füsioloogiliste vastureaktsioonide puhul kasutavad terminit pinge (strain), jättes stressi välisfaktori iseloomustajaks. Stressi allikad võivad olla isikusisesed, teised inimesed ja mitmesugused olukorrad. · Stressi allikad võivad olla isikusisesed, nt haigus või tervisehäire. Stressi võib tekitada eesmärkide konflikt. · Allikaks võib olla teine inimene, sealhulgas töökaaslane ja pereliige, näiteks kirja puudumine sõbralt või pereliikme haigus.
Erutuvate kudede labiilsus erutuvate kudede funktsionaalne liikuvus. Seda mõistet kasutatakse erutusprotsessi leviku kiiruse iseloomustamiseks. Mõiste võttis kasutusele teadlane Nikolai Vvedenski 1892.a. Labiilsus pole püsiv nähtus. Labiilsust määratakse tavaliselt rütmiliste elektriärrituste maksimaalse sagedusega, millele kude on võimeline erutusega ilma ärrituse rütmi tranformatsioonita, s.o sagedusega, kus ärritusimpulsside ja vastureaktsioonide arv on veel võrdne.Ärritussageduse optimum ärritussagedus, mis kutsub esile maksimaalse efekti, n: skeletilihasel maksimaalse tugevusega kontraktsiooni. - pessimum ärritussageduse jätkuval suurendamisel lihaskontraktsioon nõrgeneb ja lõpuks lihas lõtvub. N: Vvedenski näitas, et erutuv kude on suuteline mingis ajaühikus vastu võtma teatava arvu rütmilisi ärritusi ja vastusena tekib koes niisama palju erutuslaineid. Parabioos e "elulähedane" seisund, s
annaabi.ee 
