olekski päriselu. Seetõttu tunduvad tegelased ka iseendale tõetruud (pole ju võimalik, et sa tegelikult ei eksisteeri). Tegelased ei tea, et nad on kellegi väljamõeldud loos, et nad ise on välja mõeldud. Nad on nagu inimesed - elavad oma elu ja draamat, arvavad, et nemad on oma elu kuningad, jumalad, kes juhivad oma saatust (lugu). Ükskõik kui absurdne mingi olukord ka tunduks, tegelaste jaoks see ei ole absurdne. See on nende elu, mida tuleb vastupuiklemata elada (põhimõtteliselt on sama unenägudega - ükskõik kui absurdsed need tunduvad, üldjuhul (unenäos olles) siiski usutakse, et nii see ongi, seega minnakse vooluga kaasa teadmata ja tajumata, et see kõik, mida (unenäos) nähakse, tuntakse on lihtsalt illusioon). Inimesed usuvad, et elu ei looda kunstlikult, et nemad ise on oma elu juhid. Sealjuures teatakse, et igasugused lood on väljamõeldud just autorite poolt. Keegi, kellegi fantaasia on nende lugude taga
Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas
Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. 19. sajandi lõpuks jõudsid vadjalaste etnograafilisele asualale suured kiviteed ning raudteeühendus, mis avas needki maakohad täiel määral industrialiseerumisele ja urbaniseerumisele. See tõi omakorda kaasa võõraste massilise juurdevoolu ning traditsioonilise etnotsentrilise külaühiskonna järkjärgulise murendumise
annaabi.ee 
