Eduard Vilde
Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud
nagu ,,Ärapõletatud peigmehed" (1885. aastal), ,,Klaamani emanda kosilased" (1887. aastal),
,,Pill pingu taga, toru toa taga" (1888. aastal).
Vilde naljajutud meenutavad oma pööraselt veidrate olukordadega, aga ka osalt
tegelaste poolest noore Mark Twaini humoristlikke lühipalu. Eesti kriitikas kujunes Vilde 90-
ndate aastate algul kirjanikuks, kellele osutati kõige enam tähelepanu ja keda rünnati kõige
teravamalt. Vastupoleemikas väitis Vilde, et ta võtab aine elust ja ei ole midagi parata, kui
seal esineb nii palju pahelist. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 184-186)
Pöördunud 1892. aasta kevadel tagasi kodumaale, asus Vilde Karjakülla vanemate
juurde kavatsusega elatuda vabakirjanikuna.1892. aasta suvi ja sügis olid Eduard Vildel
viljakad: ta tegi ,,Postimehele" jooksvat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid",
naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu" jm
annaabi.ee 
