ENSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt kõrgemal heaks kiidetud kandidaatidest. ENSV parteijuhid püüdsid kõik olla Moskvale meelepärased. Olid venemaa eestlased ja kompartei ustavad sõdurid. Erinevus seisnes selles, et Karotamm ja Käbin seisid ka Eesti eest, aga Vaino oli venemeelne. Peamised vastupanuvormid (küllaltki aktiivne) 1940. aastad metsavendlus (st. relvaga võitlus) 1950. aastad põrandaalused noorterühmad 1970. aastad avalikud vastupanuavaldused Infot läänemaailmast saadi 1. välisraadiojaamade kaudu 2. 1950 aastatel tihenesid Eesti NSV teadlaste sidemed väliskolleegidega 3. Eestis levisid välismaa muusika, stiilid, liikumised, teadusharud, kunst 4. oluliseks aknaks oli Soome, kellega 1965. aastal avati ka laevaliin Eesti muutus nö. ,,nõukogude lääneks", kuna Eesti oli geograafiliselt kõige läänepoolsem. Siinne elanikkond eristus venelastest oma kommete, tavade ja keele poolest
2005: 176-177) Selle terroriõhkkonna varjus valmistati ette senisest veelgi põhjalikumaid "puhastusi". Praktilised ettevalmistused massirepressioonideks Balti riikides algasid ilmselt 1941. aasta mai esimesel poolel. Balti riikide elanikkonna esimene massiküüditamine teostus 14. -16. juunil 1941. Ikka ja jälle on esitatatud küsimus, milleks vajas nõukogude võim sellist aktsiooni. Aasta jooksul olid Balti riigid niivõrd tasalülitatud, et igasugused suuremad rahvaliikumised ja vastupanuavaldused näisid olevat välistatud, ning kõik organiseerumiskatsed sattusid kohe julgeolekuteenistuste vaatevälja. Riigipiirid olid kindlalt suletud ja NKVD vägede kontrolli all. (Ibid.) Moskva peamiseks sihiks massiküüditamise läbiviimisel oli siiski soki tekitamine rahva teadvuses. Näiliselt eesmärk isegi saavutati- küüditamisega kaasnes sügav sokk. (Ibid.) Vene-Saksa sõja taustal vallandunud rahvusliku vastupanu ühisnimetuseks oli metsavendlus.
annaabi.ee 
