austataks. Kui ta ei teinud midagi selle heaks, et teda keegi oleks austanud. Teine Nana oleks nagu olnud armastuse jumalanna, oma äärmuslike ihadega. Romaan meeldis, see viis mind vaatama aastasse 1867 kus inimestel oli tähtis näidata ennast jõukamatena kui nende tegelik elu seda võimaldas. Ennem olid nad näljas aga riietus pidi olema uhke, kellel olid tütred peres siis neid ehiti üle jõu, kuna oli vaja leida jõukast perest peigmees. Kirjanik kujutab väga jõuliselt suure linna vastupanematult lagastavat mõju ja näitab millisesse moraalikriisi oli langenud Prantsusmaa. Soovitan kõigil seda raamatut lugeda, sest E. Zola kirjutab nii nagu asjad olid. Arvan, et loen kunagi hiljem seda raamatut veelkord.
Pargi esimese ala, Petit Parci, ikonograafia näitab, mis oli oluline mõistmaks kuninglikku maailma korda. Oma elu lõpus koostas Louis XIV reisiplaani Versailles jaoks: La Maniére de Montrer les Jardins de Versailles19. Ta kirjutas, et Peeglisaalist väljudes, Parterre d’Eau terrassil olles ning nähes kesktelgesid ja Apollo basseini, paistab maailm kui korrapärane ruum, päikese ja valguse maailm.20 Veepind peegeldab taevast ja peeglid (Peeglisaalis) peegeldavad vastupanematult kaunist vaatepilti justkui kogudes kogu välist ruumi siseruumi. Belvedere Apollo pronkskoopiast ja apelsiniistandusest, Loomadefontäänist möödudes kogeb jalutaja looduse maagiat, taimede kasvu ja mütoloogia vaimu.21 Päikesekuninga soovi loodust enda võimule allutada illustreerib ebaloomulik vee toimetamine Versailles’sse, et „toita“ majesteetlikke purskkaeve, millest kuningas unistas. Iga päev kulus Versailles’s 5000 m3 vett, mida saadi Clagny järvest22 ja
Tema käsul veeretas üks ratsanik valge lipu lahti, lähenes müürile ja hüüdis valju häälega: «Kes teist on lossi peremees?» Oodo, kes käed ristis rinnal ja kulmud kortsus talupoegi silmitses, vastas järsku: «Kas sa, lurjus, saksa ei tunne? Kaabu maha!» Talupoegade käskjalg kõneles pühalikult edasi: «Oled sina Oodo Raupen, Lodijärve lossi peremees, siis kuula, mis selle maa vaba rahva vanemad sinult nõuavad. Anna see loss, mis sinu omaks jääda ei või, vastupanematult meie kätte, siis võid sina ja iga rüütlisoost mees, kes sõjariistad maha paneb, Eestimaalt vabalt välja minna, kuhu tahab. Kõik sõjasulased aga võetakse vangi ja peetakse kinni, kuni siia maale kindel valitsus tuleb.» «Mis sa, vares, kraaksud? Tule parem oma sandikarjaga ja katsu loss ära võtta!» pilkas Oodo. «Koerapiitsad ja soolased vitsad on mul sinusuguste tarbeks igatahes valmis pandud.»
annaabi.ee 
