kogukondlik turvatunne. Multikultuursus on tänapäeval vältimatu nähtus. Võib kindlalt väita, et moodne ühiskond on tulevikus põlvkond edasi veelgi mitmekesisem kui praegu (Putnam, lk 137). Sama lugu on ju ka usuliste gruppidega. Õppides neid tundma, mitte salgama, tunneme end kindlamalt ja samamoodi ka nemad. Siiski ei tohi langeda ühest äärmusest teise. Tugevad vastuolulised grupid (nt usulised) peavad oma tugevatest vastumeelsustest liikuma rohkem rahumeelsemate ja austusväärsemate eluviiside poole, et samas kogukonnas elada (Ostrom, lk 4). Kogukond peab toimima tasakaalus, ühe grupi ülemvõim tekitab kogukonna teistes liikmetes omakorda usaldusprobleeme, mis viivad taaskord turvatunde vähenemiseni. Personaalne turvalisustunnet langetavateks teguriteks on näiteks rikkuse ja vara vähene olemasolu, samuti vanus, perekonnaseis, sugu, vähene haridus või selle puudumine või näiteks ka psühholoogilised
Inimese ihasid hakkab piirama mõistus ja hirm. Seetõttu inimene kuuletub Leviaatanile. Kõik, mis ühiskonnas on, allub Leviaatanile, ka kirik. Hobbesi peeti tema eluajal ateistiks, ta ei pooldanud usulist poliitikat nagu Cromwell seda pooldas ning uskus anglikaani või luterlikus stiilis rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest headus ja kurjus pole tema jaoks midagi metafüüsilist, vaid tulenevad inimeste endi soovidest ja vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda. Riigikorra lõplikuks kujuks on Leviaatan, mis omab reaalset võimu, et panna seadused kehtima. Ilma Leviaatanita ühiskondlik leping ei toimiks, sest seaduste ja kokkulepete taga ei ole jõudu ega võimu. "Lepingud ilma mõõgata on vaid sõnad ning nad ei taga inimesele midagi". Igaüks tahaks, et teised lepingut täidavad, aga seejuures ise ei peaks täitma. Leviaatan aga tagab
Kirik Seega kõik, mis ühiskonnas on, allub Leviatanile, ka kirik. Hobbesi peeti tema eluajal ateistiks, ta ei pooldanud usulist poliitikat nagu Cromwell seda pooldas ning uskus anglikaani või luterlikus stiilis rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest headus ja kurjus pole tema jaoks midagi metafüüsilist, vaid tulenevad inimeste endi soovidest ja vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda. Kirik pole jumalariik ja ei oma võimu, mis tuleneks väljastpoolt riiki. Usutunnistamine on väline tegu ning seetõttu kuulub seadusloome alla. Usulised raamatud, usutunnistus, kirikuvalitsemine, kirikule kuuluv võim, kõik need on olemas vaid suverääni loal. Puudub objektiivne usuline tõde. Kirik on vaid üks inimühendustest, selle peaks peab olema suverään (anglikaani kiriku pea on briti monarh
annaabi.ee 
