V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vahetpidamata sünge kaaskond liikus, lõpuks pahaendelist laadi tuppa. See ümmargune tuba
oli ühe niisuguse massiivse torni alumisel korrusel, milliseid veel meiegi sajandi uute
ehituste kihtide alt läbi paistab, on ju uus Pariis vana peale ehitatud, ühtki akent polnud ses
keldris, ühtki avaust peale madala sissekäigu, mille sulges hiiglasuur raudvärav. Valgust oli
sellest hoolimata toas küllalt; paksu müüri sisse oli ehitatud ahi, kus põles suur tuli, mille
punased vastuhelgid keldrit täitsid, muutes kahvatuks viletsa küünla valguse, mis nurgas
seisis. Ahju sulgev raudvõre oli üles tõstetud. Tumedas müüris lõõmava ahjusuu kohal oli
näha ainult võre varbade alumisi otsi, mis
300
paistsid mustade, teravate, suurte vahedega hammaste reana, nii et kogu ahi sarnanes
muinasjutulise tuld-sülitava lohe suuga. Selles valguses nägi vang ümberringi toas koledaid
riistu, mille otstarbest ta aru ei saanud. Keset tuba üsna maa ligidal oli nahkmadrats. Selle