15. Augustil 1891 avas krgestipühitsetud piiskop Arseni pidulikult Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri. Kohal olid Eestimaa kindralkuberner vürst Sahhovskoi, Püha Sinodi ülemprokurör V. Sabler, aukülalised. Kokku oli tulnud hulgaliselt palvetajaid mitte ainult ümberkaudsetest küladest, vaid ka teistest kubermangudest. Jumalaema Uinumise kirikus peeti Jumalikku Liturgiat ja toimus ristkäik Jumalaema imettegeva ikooniga. Vastasutatud koguduse koosseisu kuulusid nunn Varvara ja kolm kuuletujat. Ent juba 1891. Aasta lpuks koosnes kogudus kahest halastajaest, 21 kuuletujast, 22 orbudekodu kasvandikust (neist kaheksa eestlannat). Elu oli algul üpris ränk, ning seepärast oli nende väheste dede töö teliselt usuvägilaslik. Puudusid vajalikud eluruumid ja majandushooned. Koguduse avamise päevaks oli valmis ainult üks puust maja, millest varsti sai kloostri haigemaja.
Ta naases 1892.aastal Tallinna, sai Türnpu organistikoha saksa kogudusega Niguliste kirikus. Ta juhatas kiriku juures tegutsenud segakoori ning meeskoori. Viis koorid kõrgele tasemele ja sai ka väljaspool Eestit tunnustust. Ta oli leivateenimise kaudu seotud baltisaksa seltskonnaga ning seetõttu jäi esialgu eesti kultuuri- ja seltsielust kõrvale, kuid esines siiski üldjuhina V (1894) ja VI (1896) üldlaulupeol. Aastal 1916 kutsuti ta vastasutatud Tallinna Meestelaulu seltsi koorijuhiks. Sellestpeale lõi ta eesti muusikaelus innukalt kaasa. Tema initsatiivil pandi 1921.aastal alus Eesti Lauljate Liidule, mille juhatusse kuulus - vaatamata aina süvenevale kopsuhaigusele - ka Konstantin Türnpu. Looming Tema looming piirdub eranditult vokaalmuusikaga, ligi 60 koorilaulu kõrval kuulub sellesse ka 7 soololaulu. Laulude tekstid põhinevad enamasti Anna Haava (Miina
eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata. Läti Henrik (nimekujud: Läti Henrik; Henricus de Lettis; Heinrich der Lette; Läti Hendrik) pärinedes arvatavasti Magdeburgi ümbrusest, sai hariduse Segebergi augustiinlaste kloostris Lüübeki lähedal, olles astunud juba noorukieas Liivimaa piiskopi Alberti (Albert von Buxhövden) teenistusse. Tuli 1205 misjonärina vastasutatud (1201) Riiga. 1208 pühitseti Ümera (Ymera) lätlaste preestriks Ruben`s (Papendorf) Võnnu (Csis,Wenden) lähedal. Võttis kohalikke keeli oskava tõlgina osa paljudest ristikäikudest ka eestlaste aladele. Esimest korda publitseeriti kroonika 1740. Saksa keelde tõlgiti teos esmakordselt 1747/1753, eesti keelde 188183 (J. Jung), läti keelde 1883 . https://et.wikipedia.org/wiki/Henriku_Liivimaa_kroonika · Liivimaa vanem riimkroonika
töödele. Tänu oma mitmekülgsele teadustegevusele sai Hupel tuntuks kui mees, kellelt võib Balti kubermangude kohta kõike küsida ja nõnda kannatas ta alates 1780. aastatest pideva ajanappuse all, kuna pidi vastama Saksamaa õpetalaste küsimustele ja vahendama teaduskontakte. Hupelist saab Tartu Ülikooli audoktor 12. detsember 1803 Tänu oma teadustegevusele sai Hupel ka mitmeid autasusid: 1792. aastal valis vastasutatud Liivimaa Üldkasulik Ökonoomiline Sotsieteet ta oma auliikmeks, 1815 valis Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Selts kohe pärast oma asutamist Hupeli liikmeks. Vahest kõige suurem au oli aga Hupeli nimetamine Tartu Ülikooli audoktoriks 1803. aasta detsembris. Siis sai ta ülikooli filosoofiadoktoriks, teoloogiadoktori tiitel omistati talle aga alles 1818. aastal. Seega on ilmne, et ennekõike austati teda tema teadusliku tegevuse pärast. Hupel loobub kirikuõpetaja ametist 30. detsember 1804
Isamaalised laulud jõulised, kohati dramaatilised - Mul lapsepõlves rääkis (tekst C.R.Jakobson) Karged looduslüürilised laulud V.Ridala tekstidele Talvine õhtu, Kevade tunne. Rahvalaulust eriti ei huvitu. Soololaul Üksainus kord (siiani populaarne, varasem). Noorpõlve laulude hulka kuulub tuntud koorilaul Lahkumislaul. MIHKEL LÜDIG (1880-1958) Lõpetas Peterburi Konservatooriumi oreli erialal. Jäi Peterburi, Tallinnasse 1918. 1919 vastasutatud Tallinna Kõrgema Muusikakooli (1923 nimetati ümber Tallinna Konservatooriumiks, hiljem Eesti Muusikaakdeemiaks, praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor pianist Peep Lassmann) direktor. Teoste paremik koorilaulud enamasti (loodus)lüürilised, lihtsad, laulev meloodia, klassikaline helikeel Koit (laulupidude avalaul, lauldakse tule süütamise ajal), Mets, Põlismetsa järv. Orkestrile lõi lihtsakoelisi teoseid (sümf. pilt Jaaniöö).
Üldlahendus, eriti aga interjöörikujundus lähtub itaalia renessanssarhitektuurist. 1911. aastal sai Ungern-Sternbergide maja uue omaniku ja täiesti uue sisu. Pärast Ewald v. Ungern-Sternbergi surma, tema abikaasale jäänud maja, omandas Eestimaa Rüütelkond, kes loovutas selle Eestimaa Kirjanduse Ühingule (vahetusena ühingu Wismari tänava krundi vastu). Eestimaa Kirjanduse Ühing paigutas hoonesse Eestimaa Provintsiaalmuuseumi. 1946. a. läks maja vastasutatud ENSV Teaduste Akadeemia käsutusse, kes hakkas seda kasutama presiidiumi töö- ja esindushoonena. Praegugi kasutab maja Eesti TA Presiidium. Linnateater Üks paremini säilinud näiteid Tallinna keskaegseist elamuist. Hoonet Lai tänav 23/25 ja Aida tänav 6/8 on ürikuis mainitud 1467. aastal, tänaseni säilinud hoone on ehitatud mitmes järgus. Praeguse mahu sai hiljemalt 16. sajandi II veerandil.
Moskvasse, kus neist moodustati Ferdi Sannamehege eesotsas skulptorite brigaad. Kunstnikele tehti ülesandeks Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevale pühendatud kunstinäituse korraldamine 1943. aastal Moskvas. 1943. aastal sai Sannamehest Eesti NSV teeneline kunstitegelane ning 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeniga. Eestisse naasnuna töötas Sannamees Tallinna Tarbekunsti Instituudi taastamis- ja rekonstrueerimisperioodil selle direktorina ning juhtis samaaegselt ka vastasutatud Eesti Kunstnike Liitu. Aastatel 1945– 1950 töötas ta skulptuurikateedri dekaanina ning professorina. Paralleelselt Tallinnas õpetamisega valmisid tema varasema loomeperioodi tähelepanuväärseimad tööd "Aleksander Tassa portree (1927) ja "Lamav naine" (1927). Ferdi Sannamehe loomingu põhialaks kujunes portreeskulptuur, milles tema anne leidis kõige selgema ja sügavama väljenduse. Kujutanud kunstnikke, näitlejaid, muusikuid ja eriti õnnestunult kirjanikke
reformatsiooni ehk usupuhastuse olulisteks eeldusteks, peamisteks mõjuteguriteks, üheltpoolt 16. sajandi humanistliku maailmavaate (mis eelkõige rõhutas inimese väärtust inimesena ning tema ühtsust loodusega, Loojaga) levimine, teiselt poolt paavsti ülimuslik võim ning nende kahe all rahvaliikumised. Humanism. Ülikoolide asutamine ja iseseisvumine Euroopa linnades oli oluliseks teguriks humanistlike ideede arengule, levimisele. Näiteks vastasutatud Wittenbergi ülikool: seal õppis tulevane usureformaator Martin Luther (1483 1546), kus valiti ta ka teoloogia professoriks ning kus ta kohtas oma tulevast aatekaaslast ja sõpra, kaastöölist kreeka keele professorit Philipp Melanchthoni (1497 1560). Melanchthonist kujunes reformatsiooni ideelise juhte Lutheri kõrval (kes on samas ajaloos teenimatult Lutheri varju jäänud, kuigi tema osa oli usu-uuenduse sisulises arengus väga suur). Wittenbergi ülikoolil oli täita oluline
märgatavalt tõstis. Eestlaste endise lepingulise vahekorra maahärradega luges ordu nüüd kõrvaldatuks. Feodaalsed suhted, mis seni olid alatasa põrganud vastu rahva põliseid ja osaliselt lepingutega tagatud vabadusi, arenesid nüüd takistamatult edasi, viies rahva äärmisesse sõltuvusse ülemkihist. Suure ülestõusu äpardumine tekitas eestlastes sügava masenduse ja eneseusu kaotuse, millest nii pea ei toibutud. Linnad, kodanikukultuur Vastasutatud linnadesse asusid saksa kaupmehed ja käsitöölised, keda meelitati Eestimaale mitmesuguste eesõiguste ja soodustustega. See tegi linnakodanikest samasuguse ülemkihi kui aadel. Tallinn ja Tartu kujunesid keskaja mõistete järgi päris suurlinnadeks : 16. Saj. Lõpul oli Tallinnas 7000 ja Tartus 5000 elanikku. Üldse oli Eesis keskajal 9 linna. Maa uued valitsejad rajasid linnadesse oma valimis- ja kaubanduskeskused. Linnades seati sisse täielik saksa linnamajandus ja kodanikukultuur
Väga oluline on meeskonnatöö. Ülesanded peab jaotama varakult ja tuleb pidevalt kontrollida, kui kaugel ollakse nende täitmisega. Mitmed saja-aastased või vanemad ettevõtted annavad välja juubelialbumeid või teatmeteoseid. Selle teeb hõlpsaks fotoarhiiv, mis eeldab, et õigel ajal on tellitud õigesse kohta professionaalne fotograaf. Viisakas on saata avapidustusel viibinud auväärsetele külalistele mälestuseks fotod, millega on kaasas nii tervitussõnad kui ka vastasutatud firma visiitkaart, kuhu tuleks märkida tänumärge: p. r. (pr k pour remercier – tänuks). Visiitkaardile võib kirjutada tänusõnad ka eesti keeles . Kingitused, lilled, õnnitluskirjad antakse üle pärast kõnede pidamist. Nende paigutamiseks tuleb enne tseremoonia algust varuda alused, lauad, vaasid. Lilled võiks vaasi paigutada seda oskav (koolitatud) töötaja. Taas on tähtis päevakohane riietus. Nabapluusid, teksapüksid, salkus juuksed, valed jalanõud,
Voldemar Kaiküll oskas trompetit mängida, oligi džässbändi kolmehäälne “edurivi” olemas. Orkestriga (vt foto 45) liitus ka akordionist Paul Tamm, ülejäänud osa bändist – viiul, bandžo ja trummid – tulid eelnevalt tegutsenud Karl Talu külakapellist. K. Talu jäi esialgu ka orkestri juhiks edasi. Eelmainitud intervjuus meenutab H. Juurikas, et 1936. aastal ostis isa neile patareidel töötava raadiovastuvõtja, mis sai vastasutatud džässbändi oluliseks õppevahendiks – igal nädala- vahetusel kuulati Tallinna parimate orkestrite ülekandeid, õpiti neist ja kirjutati kuuldu üles 142 . Džässbändi repertuaari hangitigi algul raadiost eeskätt K. Strobeli ja J. Pori orkestrite lugusid mälu järgi maha kirjutades 143 (siit on pärit ka H. Juurika esimesed arranžeerimise katsetused), hiljem ka Esto-Muusikast UFA filmimuusika noote ostes. 141
annaabi.ee 
