olukorda ja elukvaliteeti. Tavainimene peab oma töökohas andma endast parima, kuid kas seda teevad ka Riigikogulased? 2 Viimaste artiklite valguses seoses annetuste skandaalidega Reformierakonnas, tekib eriti küsimus eetikakoodeksi vajadusest. Igasugune salgamine, petmine ning seaduste piiridega mängimine tekitab küsimusi ja mõtteid, et miks on teatud inimesed eelisseisuses. Miks osad inimesed pääsevad karistustest vassimisega, samas kui poliitikaga vähem seotud inimesed peavad ka nii öelda "moosivarguse" pärast korralikumat karistust kandma. Tavainimesi ei päästa tihtipeale ka hea advokaat, kuna nendel puuduvad reaalsed tutvused ning vajalik positsioon. Poliitikaga seotud inimeste pahategusid küll kajastatakse meedias ning tõstatakse kellegi eetiline käitumine kahtluse all. Kuid need vaibuvad kiirelt ning tihtipeale puuduvad tagajärjed, mis nende
liiga lühike, et kulutada seda valede heaks tegemisele, parem ennetada olukorda ja rääkida kohe ausalt kõik südamelt ära. Inimesed on minu arvates tegelikkuses väga valelikud ning räägivad valesid pidevalt. Võtame näiteks poliitikud. Palju nemad teavad aususest? Valetavad meile otse silma läbi televiisori ja sotsiaalmeedia. Inimesed saavad aru, et nende lubadused jäävadki enamasti vaid lubadusteks, aga midagi nad parata ei saa. Nad üritavad võita usaldust valetamisega ning vassimisega. Lootus sureb ikka viimasena ja inimesed loodavad, et poliitikud täidavad oma lubadusi. Ausus on suur väärtus iga inimese juures, aga kõik on valetanud või valetavad siiani. Lubada tasub, kui oled kindel, et seda täita suudad. Valet saab õigustada ainult sel juhul, kui see on üllal eesmärgil. Lastele ei saa ka rääkida kõike ausalt, sest nad on liiga noored maailmast aru saamiseks. Muul juhul on hea olla aus, sest see säästab palju vaeva ja aega, mida inimestel on niigi vähe.
annaabi.ee 
