Feodaal ehk läänimees, kes maa endale sai, kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale vajaliku varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt, näiteks sõjavangist lunastamisel. Maatükk, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli hoolt kanda, kandis nimetust feood ehk lään.Seega feodaal- ehk läänikorraks nimetati keskajal senjööri ja tema vasalli kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid perekonnale kuuluvaid lääne nimetati pärusvaldusteks. Juba varakeskajal pandi Euroopas alus seisuslikule korraldusele. Kõik inimesed olid jaotatud kolme seisusesse
talupoegadega. Maa saaja (feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle („minu vasalli vasall pole minu vasall”). Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid perekonnale kuuluvaid lääne nimetati pärusvaldusteks.
mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid. 2 1.4 Feodaalne killustumine Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga või mitte, andma truudusvande kuningale
Vasalliteet tähendas, et üks isik, vasall, andis ennast võimsama isiku, senjööri kaitse alla. Vastutasuks kaitse eest vandus vasall senjöörile igavest ustavust ning aitas teda sõjas väeteenistusega ja rahuajal nõuannetega. Vasall ehk läänimees (vasallus) oli keskajal lääni haldav ja valdava väikefeodaal. Lään anti vasallile kõrgema feodaali poolt talle osutatud teenete eest eluks ajaks ning hiljem ka pärilikuks valdamiseks. Läänilepingu ja vasallivandega kohustati vasalli osutama senjöörile selle eest teeneid: võtta osa sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtust, vajadusel andma laenu jms.Senjöör (prantsuse senior vanem) oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim.Territooriumi kõrgemat senjööri (kuningat, vürsti, hertsogit) nimetati ka süserääniks.
Karolingide renessanss Kõigi nende sõdadest ja verevalamisest kantud aastate vältel toimunud Frangi riigis oluline kultuuriline edasiminek. Verduni leping 843. a sõlmitud kokkulepe Ludwig vaga poegade poolt, mis kunagise Frangi riigi lõplikult kolmeks osaks eraldas. Vasall ehk läänimees oli keskajal lääni haldav ja valdav väikefeodaal, kes andis end senjööri kaitse alla.Läänilepingu ja vasallivandega kohustati vasalli osutama senjöörile selle eest teeneid: võtta osa sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtust, vajadusel andma laenu jms. Senjöör isand Sunnismaisus - oli üks pärisorjuse põhitunnuseid millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks. Sunnismaine talupoeg ei tohtinud feodaali loata elukohta vahetada.
talupoegadega.Maa saaja (feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle (,,minu vasalli vasall pole minu vasall"). Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning
Sellega kaasnes talupoegkonna sõjaväe asendumine palgasõjaväega. Algselt ei saanud vasallid senjöörilt mingit maavaldust. Lääni v feoodi (benefiits) hakati jagama al Karl Martelli ajast. Vasallide tähtsus oli alguses väike. Ka suurmaaomanikud tunnistasid end vasallideks, s.t tõusis vasalli staatus. Kõrgkeskajal kujunes välja läänihierarhia. Kujunesid välja ka suurmaaomanike pärisvaldused, kellel puudus vasallivahekord. Seoses mitme vasallivandega tekkisid lojaalsuseprobleemid. KÕRGKESKAEG (1054 – 1347) Kõrgkeskajal toimus Lääne-Euroopa kiire areng. Pol-lt ja maj-lt jõuti Oriendist ja Bütsantsist mööda. Kujunes välja aadliseisus kui rüütliseisus. Hindama hakati rüütli voorusi, truudust senjöörile. Seda aega isel enim just rüütliga seotud rituaalid. Rüütlite ajastu. Tekkisid kivikindlused. Kõrgekeskajal ei kandnud rüütlid raudrüüd.Põllumajanduses võeti
Maa saaja (feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle (,,minu vasalli vasall pole minu vasall"). Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid
annaabi.ee 
