valmivad oktoobris, seemned Vaiguta õhulõhed hästi nähtavad, Varju, külma ja -viljakat temperatuuri varisevad novembris ja roheklt varjuokkad lamedad, õhulõhed mulda muutustele, veebruaris, märtsis halvasti nähtavad õhusaastele Okkad püstised, hallikas- Kuiva mulda, tuult,
Määramistunnused: Tüvi: koor hallikaspruun, väikeplaatjas, kestendav ja eralduv Oksad: tugevad, hele või kollakaspruunid, karvadeta, nõrgalt läikivad, tugevate okkanäsadega. Pungad: suured, 6...12mm pikad, hele või- oranzpruunid, vaiguta. Okkad: 1,6...3cm pikad, nõelja tipuga, tugevad, jäigad, kaetud vaha kihiga, kinnituvad oksale harjasjalt ( radiaalselt). Okka kõigil külgedel rohkelt õhulõheridu, misstõttu okkad näivad hõbedastena. Vanemad, puu sisemuses olevad varjuokkad sinakasrohelised. Käbid: noorelt rohekad, valminult helepruunid, 5...11cm pikad, seemnesoomused õhukesed, elastsed, piklirombjad ja saagjaservalised.Registreeritud sorte maailmas 2004. Aasta seisuga 178. Enamus meil praegu parkides kasvavatest suurtest hõbekuuskedest valitud külvatud seemikute seast, misstõttu esineb haljasaladel varjeeruva okkavärviga taimi. Mõned isendid on sinakamad, teised hõbedasemad jne. Sortidest kasutatakse haljastuses alljärgnevaid:
Varjutaluvate liikide järelkasv peab vastu pikka aega. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab efektiivsemalt vähest valgust. Sellise võrakujuga kuuski vana metsa turbe all nimetatakse ,,vihmavarju" kuuskedeks ja neid ei loeta mitte järelkasvuks vaid alusmetsaks. Järsul valgustingimuste muutusel (raied, tormikahjustus) võivad need taimed hukkuda, sest varjuokkad ei ole kohastunud suure valguse hulga ja kõrgema temperatuuriga. METS JA TEMPERATUUR Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele: Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks lepad ja sarapuu õitsevad märtsi lõpus-aprillis, kui keskmine õhutemperatuur on ca 2º C. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on 2-3º C ja mulla temperatuur 0,1-0,2º C. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema, kui temperatuur on vaevalt üle 0º C
Pole vist ka juhus, et me tähistame jõule kuusepuuga valguse puuga. Muistsetest aegadest on igihaljad okaspuud kuulunud talvise pööripäeva tseremooniate juurde. See traditsioon hääbus kristlikus Euroopas, kuid taaselustus 18. sajandi Saksamaal ja levis üle kogu kristliku maailma. Picea abies (L.) Karst. harilik kuusk Võrsed roostepunakas- kuni kollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või karvased. Okkad 1,5...2,5 cm pikad, värvuselt rohelised. Varjuokkad ebaselgelt kaherealised, peaaegu lamedad, õhulõheread vaevalt märgatavad. Valgusokkad 4-kandilised, ristlõikes ruudu- või rombikujulised, tugevad, asetsevad radiaalselt, hästi jälgitavate õhulõheridadega. Pungad vaiguta. Harilik kuusk tolmleb mai teisel poolel. Kuni 2 cm pikkused alul ümarad ja punased, peale tolmlemist ruljad ja kollakad isaskäbid (õisikud) moodustuvad eelmise aasta võrsetel okaste vahel. Violetjad või rohelised
mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1...2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5...7 aastat. Käbid: noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8...15 cm pikad, 3...5 cm läbimõõdus. Seemnesoomused rombjad või äraspidimunajad, kattesoomused väikesed ja pole nähtavad. Harilik kuusk on pindmise juurestikuga, põua-, tormi- ja hiliskülma kartlik puuliik.
esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast III klass - kaasvalitsevad, keskmise kasvuga vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra, vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel varakülmadeks (august, september). kuid võra tipp ulatub veel ülemiste puude need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist võrastikku. Võtavad osa võrastiku kujune ümber reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning moodustamisest. Moodustavad tavaliselt kuni 20% valgusokasteks. Valgustingimusi saab metsas koguneb reljeefi madalamatele osadele. puistu tagavarast. reguleerida hooldusraietega
Ta ei suuda kasvada liigniisketel kõrge põhjaveega soostunud muldadel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Kuusk talub edukalt isegi väga madalaid temperatuure (isegi 60 °C), kuid on tundlik järskude temperatuurimuutuste ning ka kevadiste hiliskülmade suhtes (eriti areaali lääneosas), mis esinevad peale pungade puhkemist. Varjutaluv. · Okkad 1,5...2,5 cm pikad, värvuselt rohelised. Varjuokkad ebaselgelt kaherealised, peaaegu lamedad, õhulõheread vaevalt märgatavad. Valgusokkad 4-kandilised, ristlõikes ruudu- või rombikujulised, tugevad, asetsevad radiaalselt, hästi jälgitavate õhulõheridadega. · Pungad vaiguta. · Võrsed roostepunakas- kuni kollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või karvased. · Noored käbid on tumepunased (violetsed) või helerohelised, valminud käbid on kas punakas- või helepruunid, rippuvad (5) 8
(nt väga tihedad noored kuusikud). Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab efektiivsemalt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel (raied, tormikahjustus) need taimed aga sageli võivad hukkuda, sest varjuokkad ei ole kohastunud suure valguse hulga ja kõrgema temperatuuriga. Liiga suure valguse hulga korral hakkavad kasvama kõrrelised, maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist. Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega. 7.2 Mets ja temperatuur Soojuse tähtsus
Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju. Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja -taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei kujune ümber valgusokasteks. Mõõduka valguse korral on metsavarise ja -kõdu lagunemine mikroorganismide tegevuse tõttu soodne ja orgaanilist ainet ei kuhju. Liiga tugeva valguse korral hakkavad kasvama kõrrelised, maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist. Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega. 6.2 Mets ja temperatuur Soojuse tähtsus
mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1...2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5...7 aastat. Käbid: noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8...15 cm pikad, 3...5 cm läbimõõdus. Seemnesoomused rombjad või äraspidimunajad, kattesoomused väikesed ja pole nähtavad. Harilik kuusk on pindmise juurestikuga, põua-, tormi- ja hiliskülma kartlik puuliik.
Kohtades, kus valitseb otsevalgus, valguse koostis metsas oluliselt ei muutu. Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja -taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei kujune ümber valgusokasteks. Alustaimestik koosneb varjutaluvatest liikidest, mis peale lageraiet tavaliselt hävivad. Mõne aastaga kattub raiesmik valgusnõudlike liikidega. Noorendiku liitudes valgusnõudlikud taimed järk-järgult hävivad ja asenduvad varjutaluvatega. Tihedates puistutes on sageli ainult samblikud või maapind on kaetud metsavarise ning -kõduga. Mõõduka valguse korral on metsavarise ja -kõdu lagunemine mikroorganismide
annaabi.ee 
