Saskiaga“) pidulik põhitoon. Dekoratiivsed draperiikangad langevad toredusküllaste voltidena, rõivaste siidi ja brokaadi matt läige mängleb valguse käes vahelduva nüansirikkusega, delikaatselt on edasi antud klaas- ja metallesemete refleksid. Üle kõige valitseb pehme, ainult Rembrandtile omane kuldtoon, mis ühendab koloriidi eriti ilusaks ja harmooniliseks tervikuks, tuues sealjuures säravana esile peenima varjundirikkusega modelleeritud inimnäod. Barokkmaalile iseloomulik pidulikkus on Rembrandti pintsli all omandanud uudse soojuse ja hingestatuse. Nagu «Danae» puhul, otsis Rembrandt ka teistes töödes tingimata oma isikupärast ja originaalset lahendust. Igasugune kordav ja järeleaimav lähenemine kunstile oli talle põhiliselt võõras. Kuid tema maalialased eksperimendid ja püüe iga teost lahendada võimalikult uudselt ei leidnud publiku hulgas kaugeltki alati hindamist ja mõistmist
mitmekesisusele ja eelkõige vabamate luulevormide osatähtsuse suurenemisele. Nooreestlased ei tahtnud euroopa värsitraditsiooni, ega oma regivärssigi hüljata, vaid rakendada täiuslikumalt ja kunstiliselt mõjuvamalt, kui seda olid teinud rahvusromantiku. Villem Grünthal-Ridala (1885-1942) tema luulet ilmus juba "Noor-Eesti" I albumis "Talvine õhtu" esikkogu "Villem Grünthali laulud" (1908) - impressionistlik, sisemise varjundirikkusega looduslüürika, samas ka olemas sümbolistlik mõõde - nähtava ja nähtamatu, välise, sisemise ja kosmilist kõiksust puudutav sfäär. Vormiliselt järgib nooreestlaslikku liini, luuletajatüübilt aga lähedane Ennole. Ridala luule väljendab üksikinimese subjektiivset maailma, kes on endasse sulgunud, varjatuma tundeeluga kui Suitsu või Enno luuletajamina. Ridala inimene kuulub uusaegsesse maailma, inimlik eraldatus, igatsused, lootused, pettumused. Ridala luule vormiliselt
annaabi.ee 
