"varjuliikumist" - 1 õppematerjal

Jutuke - Isemoodi roos

Pehme tuul kaigutas õitsevaid kirsipuid, raskeõielised oksad kiikusid meeleldi kaasa. Kirsside kreemjas heleroosa andis prantsuse stiilis aiale muinasjutulise ilme. Vaadet süvendasid ühel pool lumiste tippudega kooparohked mäeahelikud, teisel pool kaljuäärine meri. Päikest polnud näha, taevas oli kaetud hallikoeliste pilvedega. Mõnes kohas tungisid kuldkollased kiired nõrkade jugadena läbi, kuid nad jäid hämarikule tugevalt alla. Poiss märkas ühes pilvekogumis ebatavalist varjuliikumist, mis jättis kui võitluse mulje. Ta ei lasknud pilve silmist, kuni too teiste omataoliste rüppe kadus. Tuul nihutas neid mere poole. Visanud soojust hoidnud keebi õlgadelt, hüppas ta üle käsipuu ja olles väänelnud paar kõverat saltot, maabus valge avara särgi lehvides hääletule murule. Ta seisis kahel jalal, justkui olnuks vahemaa mitte midagi silmapaistvat, kuid tegelikkuses oli ta väga hirmul olnud