Ta eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele. Nende eri tasanditest algab Platoni ideeõpetus, algul näiliku ja tegeliku eristamine (koopa võrdlus), siis teadmise ja arvamuse eristamine, ja lõpuks mõtlemise abil tabatav tõsioleva ja meelelise tegelikkuse eristamine. 3 Ta arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed. Ideed on väljaspool ruumi ja aega. Tema arvates on muutumine üks näiliku tegelikkuse mõisteid, varjudemaailma nähtus. KASUTATUD KIRJANDUS: 1."Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" Esa Saarinen Tallinn 1996 4
asjadele neid ühendava püsiva olemuse arvel. Teadmine on suunatud teistele asjadele kui arvamus või usk. See on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele. Platon eelistab üldist üksikule ja konkreetsele. Eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele. Ideed tõsiolevana Ideed teevad võimalikuks üldkehtiva teadmise. Platon arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed, need on väljaspool ruumi ja aega. Muutumine on näiliku tegelikkuse mõiste, varjudemaailma nähtus. Olev on olemuselt muutumatu ja igavene. Kõik, mis on häviv on ajaga seotud. Ideed on olemas tingimatuna- tõsiolevad. Põhjus on põhjapanevam kui see asi, mille põhjus see on. Asjad jagunevad klassidesse selle järgi, milliseid ideid nad jäljendavad või peegeldavad. Platon tahab juhtida meie tähelepanu mõistelisele, mõtlemist eeldavale osale, ilma milleta teadmine on võimatu. Sellele annab ta nime ,,idee". Ideed moraali alusena
annaabi.ee 
